Üks väga lihtne koogikreem

Laupäev. Küllaminek. Ahjust on väljunud järjekordne bataadi-šokolaadikook. Korra on see kook ahju ka uuele leilivõtmisele suundunud. Korra on köögist läbi käinud paanika: see pole ju üldse tahke, appi, keerame kuumust juurde, appi, me jääme hiljaks! Aga tegelikult aega ju on. Kui ühel ilusal päeval nende inimeste juurde täpselt kokkulepitud ajaks kohale ilmusime, saime kerge pahameelegi osaliseks, sest oodati pigem ikka pooletunnise hilinemisega. Inimesed ei saa end/kodu õigeks ajaks sätitud. Reegel. Nii et aega oli. Lõikasin koogi jaoks veel maasikad viiludeks. Tõdemus: need maasikad ei püsi seal niisama ilusti palumise peale, lisaks on kook kuidagi lapik ja tühi. Mis saab? Kreem! Käepärased toiduained kätte ja valmis ta saigi. Toimiks kindlasti ka banaaniga, aga avokaado on iseenesest väga tore. Muide, koogi sööjad ei saanud maitsest aru, mis seal sees on. Bataatki oli osavalt peidetud.

20190413_225758

Osised

  • 1/2 avokaadot
  • 1 spl roosuhkrut
  • 1 spl kookosrasva
  • 1 spl kakaopulbrit

Sega kõik koostisosad saumiksriga kreemiks. Maitse ja timmi vastavalt oma eelistustele. Kookosrasv on siin oluline komponent, sest see tahkub külmas ja muudab kreemi/koogikatte vähem voolavaks. Ja siis jäävad sinna ka maasikad kenasti kinni.

Advertisements

Vahel piisab glasuurist…

Glasuuritud seesamipallid…et luua täiesti uus roog. Glasuuri puhul tasub kindlasti rääkida just maiustustest. Mida muud ikka nii väga glasuuritakse? Pildil ongi näha seesamipallid, millest kirjutasin juba eelmisel nädalal ning mida – üllatus, üllatus! – jätkuvalt kodus sügavkülmast leida võib. Eks seepärast neid vast alles ongi, et taipasin õigel hetkel sügavkülma visata. Seal näljased rotid õgimas ei käi ning toitu jätkubki kauemaks. Aga mis värk selle glasuuriga siis on? Mõneti võiks öelda, et glasuur on nagu meik. Lisakiht värvi ja tekstuuri. See miski, mis kaunile näolapile viimase viimistluse annab. Pallikeste puhul siis see maagiline miski, mis neid paremini kokku seob ja maitsesügavust lisab. Need seesamipallid kippusid natukene pudenema, kui liiga kaua külmikust väljas olid ning sestap suisa vajasid siduvat glasuuri. Muidugi ei saa mainimata jätta, et glasuur lisas toiteväärtust. Ja mitte ainult kalorite kujul. Kuna tegu on kaarobi-kookosrasva glasuuriga, siis saab sealt ka päris korraliku kaltsiumiannuse. Kaarob ehk jaanileivapuu on üks imeline aine, mis on kiudaine- ja kaltsiumirikas ning samas ka loomulikult magus. Kui seda kakao asemel šokolaaditeos kasutada, pole ühtki lisamagustajat tarviski. Kaarobist võiksin laulda pikki kiidulaule, sest omal ajal (2015) toitumisnõustamist õppides kirjutasin sellest referaadigi.

Kuidas seda glasuuri ise teha?

Koguseid ma teadupärast väga ei mõõda ja nii segasin sellegi glasuuri kokku tunde järgi. Samuti sõltuvad kogused sellest, kui palju pähkli-seemnepallikesi on vaja katta. Ehk… kui paljud on enne glasuurimiseni jõudmist ära söödud. Meil oli paar korraliku peotäit pallikesi juba otsas, aga sügavkülm suutis mõned siiski päästa. Sinna panin need ka selleks, et need tahkemaks muutuksid.

IMG_0071

Kui oled valmis glasuurima, viska sulatusanumasse hunnik kookosrasva. Lisa kaarobipulbrit. Seda on vaja nii palju, et maitstes pole segu enam ülirasvane, vaid pigem käib üle kaarobimekk. Samuti peaks segu olemas piisavalt voolav, aga mitte ülivedel. Tunnetuse ja harjutamise asi. Kui vaja võrdlusmomenti, siis võiks konsistents olla sulanud šokolaadi mõõtu. Kui õige segu on olemas, võta välja pallikesed. Ei pea olema seesamipallid, igasugused pähklipallid sobivad sama ideaalselt. Külmunud pallidel hangub glasuur eriti kiiresti ega hakka liigselt tilkuma. Kasta pallikesi ükshaaval sulaglasuuri ja aseta siis tagasi taldrikule või muule alusele tahkuma. Soovi korral veereta veel kookoshelvestes, pähklipurus või seesamiseemnetes. Pilt reedab, et mina eelistasin kookoshelbeid, sest neid läks ka pallikeste sisse.

Ma kasutan kes teab mis ajast mu köögisahtlisse tekkinud kuldseid tange, mis tegelikult on mõeldud vist vorstide tõstmiseks. Kui nüüd järele mõelda, siis need tangid olid mu köögiarsenalis juba Haapsalus ehk siis, kui veel ema ja õega koos elasin. Need tangid olid olemas juba enne 2007. aastat või veelgi varem. Pallikeste tõstmiseks ideaalsed.

Külmad pallid hanguvad kiirelt, aga võid need veel korra külmikusse panna ja sealt siis jaokaupa serveerida. Näiteks võid paar tükki tööle vahepalaks võtta. Seemned-pähklid on rammusad ning väga palju rohkem neid korraga polegi vaja süüa.

Sibulamaius

IMG_7930

Walesis külastasime ka umbes Tartu suurust rannikulinnakest nimega Swansea. See oli 28. märts ning reisi algusest oli möödunud juba 23 päeva, nii et ma hakkasin vaikselt ära väsima. Just selles linnas ringi jalutades tabas mind kõige suurem koduigatsus ja masendus. Kui nii kaua reisil olla, siis ühel hetkel lihtsalt ei viitsi ringi vahtida. Tahaks oma koju, oma kööki, oma tegemisi toimetama. Masendus taandus siis, kui jõudsime lõputusse liivaranda. Kaunid merekarbid, tüütu tuul, liivaväljad, päike… hakkas parem küll. Õhtusöögiks suundusime aga hispaanlanna Violeta juurde. Tutvusime 2010. aastal tudengiüritusel Kosovos, elasime juba 2011. aastal samas mereriigis (mina Bathis, tema Swanseas), kuid ei kohtunud ning alles nüüd, pärast mitmeid aastaid, saime kokku. Ta on aastaid õppinud makrobiootilist toitumist, mis keskendub lihtsatele toitudele ja on väga köögi-, puu- ja täisteraviljakeskne. Samuti rääkis ta palju toitude ja inimeste energiast ja elementide tasakaalust (liiga palju tuld, vähe metalli jne.), mis minu jaoks on natuke kosmos. Meile pakkus ta taldrikutäie igasugu erinevaid hõrgutisi nagu hautatud brokoli, küpsetatud tofu, oasalat, kleepuv riis, porgandid, porru. Ütleme nii, et komponente oli palju ja kõik oli mõnus.

IMG_7945

Violeta makrobiootiline toit

Kõige enam jäi kummitama aga sibulamoos: madalal tulel õlis hautatud sibul, mis muutub maitselt väga magusaks. Eestis tegime seda mitmel õhtul ning sõimegi vahepeal kausist lusikaga sibulat. Kui ema ja õde külla tulid, katsetasin nende peal ka täitsa magustoitu. Siin kehtib taas reegel, et on parem, kui nad ei tea, mis seal sees on. Õde jättis pool alles. See-eest ema sõi mõnuga ning me ise ka. Ja teine reegel: steeviaga ei tasu üle pingutada! Seda sai ka natuke üleliia. Aga räägime siis lähemalt sibulamaiusest. Ma olen sellest üpris vaimustuses, sest see on nii lihtne ega nõua tegelikult lisamagustajaid. Steeviat panin ka igaks juhuks. Banaanipüreega poleks seda vast vajagi.

Alguses näeb sibul välja selline. Kui näo säärase poti kohale paned, hakkavad silmad kipitama, sest sibul on veel kibe.

IMG_8045

Natuke oliiviõli ja vähemalt 30-45 minutiks hauduma, kuni sibul muutub pehmeks ja magusaks ning näeb välja selline…

IMG_8048

Säärase möksiga võib juba maiustada. Või… lisa suur peotäis mustsõstraid või muid värvilisi marju (värviline on isuäratavam) või mis iganes pehme viljalihaga puuvilja (õuna-pirniga väga ette ei kujuta), püreesta, vajadusel lisa steeviat, mett või rafineerimata suhkrut ja chia seemneid ja serveeri klaasis magustoiduna. Voila! Chia seemnete puhul tasub lasta maiusel natuke seista, et seemned vett endasse imaks ja geelja konsistentsi annaks. Chia abil saab maius natuke tahkema konsistentsi ja muutub tarretise-pudingulaadsemaks.

IMG_8053

Usun, et kui ma viimaks korraliku blenderi hangin (sau on ka võimas, aga mingite möksidega nii hästi hakkama ei saa), saab ka kõik sibulatükid purustatud ning sööjatel pole aimugi, mis nende ees laual on. Kui just nad varem blogi pole lugenud…