New Thai Tallinnas

Ka Eestimaal olles ei saa üle ega ümber tai toidust. Selle aasta jõuluistumine sõbrannadega toimuski New Thai restoranis ja ilmselgelt minu õhutusel. Olgugi et kõigile meist nii vürtsikad maitsed ei sobinud, siis mina jäin rahule. Köögis toimetavad Taist pärit kokad ning toidud on just sellised nagu Tais. Teisisõnu, neid pole kuidagi euroopalikumaks muudetud. Nii väidavad nad oma kodulehel. Facebookist uurisin nende kohta enne ka ning Imre Sooääre kiitev arvustus sai viimaks põhitõukeks, miks just sinna minna. Nojah, siis oli Taist paar nädalat möödas ka, aga riisinuudlite isu polnud vaibunud (samas tellisin midagi muud).

Asukoht ja välimus

Aadressiks Lastekodu 9 ehk Keskturu lähedal. Esialgu uitasin pisut Lastekodu tänaval ja pisut oli kahtlase kandi hõngugi. Maja ise on nunnu ja seestki näeb hubane välja. Soojades toonides seinad, elevandiga logo ja hämar valgustus loovad õige atmosfääri hubaseks einestamiseks.

Toit

Soolased road saab kätte 6-13 euro eest, magustoidud vahemikus 1,50-3,50 (makroonid, panna cotta, kookosjäätis). Kui köögiviljad maitsevad, siis meeldib ka see toit, sest igas roas on palju kaunist värvilist. Krevettide ja mereandidega on, nagu ikka, kallimad. Mina just krevettide peal väljas olingi. Tai võrdub minu jaoks siiamaani selle kõige esimese supiga, mida kunagi tudengiorganisatsiooni AEGEE päevil isekorraldatud kokandusklubis valmistasime. Tom Yum Goong, supp, kus tasakaalus peavad olema nii hapu, vürtsikas, magus, soolane. Tai toidukoha headust näitabki see, kui hästi nad seda suppi valmistada oskavad. See pole lihtsalt külmutatud köögiviljade kiire vokkimine natukese riisinuudlitega, see supp nõuab juba oskusi. Ja mind ei häiri, et pean välja koukima sidrunheina, galangali, krevetikooriku ja muud osad, mis on leemele maitse andmiseks, aga mitte allaneelamiseks, rääkimata närimisest.

tom-yum

Supp oli kõike seda, mida ma ootasin. Ja nina sai lahti ja põsed õhetama: tõesti vürtsikas! Ühel sombusel talvesarnasel õhtul ju igati hea valik. Tollal oli õues lihtsalt pime, ilma igasuguse lumevalguseta. Mu kaaslannad tellisid nuudleid ja tooreid kevadrulle. Toit kadus taldrikutelt, järelikult maitses, kuigi ühe jaoks jäi vürtsikaks, olgugi et vürtside kogust vähendati. Selle kohta nägime ETV2-s paar päeva tagasi huvitavat saadet. Maitsetest. On inimesi, kelle keelel on rohkem maitsenäsasid kui teistel. Nad on maitsete osas tundlikumad ja soovivadki seetõttu vähem maitsestatud toitu. Arvestades minu tšillitaluvust, siis supermaitsja kategooriasse ma arvatavasti ei liigitu. Kõigi eelduste kohaselt on mul keelel vähem maitsenäsasid, mispärast talungi tugevaid maitseid paremini. Või noh, arvatavasti olen kuskil vahepeal, sest päris tuleneelaja nüüd ka pole.

Oo, jõuame magustoiduni! Mul läksid silmad punni juba päris algul menüüd lugedes. Kookosjäätis. Rohkem sõnu polegi vaja. Minu kookosearmastus pole just piiritu, aga laiutab üpris suurel maalapil küll. Miski ei saa küll võistelda Chiang Rai ööturult saadud kookosjäätisega, mis serveeriti noore kookospähkli koores, mille küljest sai veel imemaitsvat viljaliha kraapida…

 

15181711_10207848842798384_38938432718592075_n

Chiang Rai mangojäätis ja kookosjäätis

Aga… ka see kookosjäätis oli niivõrd hää, et seda taevani ülistada. Ja… kui just mitte tagasi minna (ei ole minu jaoks mugavaim asukoht), siis üritada seda ise kodus kopeerida. Jäätisemasina ma juba täna tellisin, peaks paari nädalaga kohale jõudma…

 

jaatis2

New Thai kookosjäätis

 

3 palli on päris külluslik portsjon ja ülimalt maitsev samuti!

 

Advertisements

Kübarakohvikust, kübarateta

Kübarakohvikusse olen aeg-ajalt eksinud juba enam kui aasta alates sellest ajast, mil veel Yokoga Nõmme kultuurikeskuses kõhutantsu vihtusime. See on mõnus koht, kus süüa pisikest ampsu või teha väikest töölõigukest, sest internetti pääseb seal samuti hõlpsalt. Tõtt-öelda on Kübarakohvik just selline Nõmme õdusust kandev pesa: nunnu roosa maja, pisikesed lauakesed, parajalt väike ruum ja imeilusad lauanõud. Ja kas ma juba mainisin, et küpsetised on natuke ägedamad kui tavalises kohvikus? Nagu nende koduleheltki lugeda võib, siis kasutavad nad palju köögivilju ja puuvilju-marju ning asendavad sageli osa nisujahust täisterajahuga. Lisaks kasutavad nad ka võimalikult vähe suhkrut ja soola. Peaaegu selline tunne, nag oleks mind ennast kööki lastud! Nende kõige minulikum roog, mida võin vast lõpmatuseni süüa, on jubemõnus peedistruudel. Ja veebruari esimesel pühapäeval alustasin just sellest ampsust, kõrvale üks mõnus latte.

Ma ei suuda ära kiita, kui geniaalne asi on peedistruudel! Mina kui suur peedilemb ainult seda vist neilt tellikski. Sandri taldrikut kaunistas kõrvitsa-juustupirukas, mis samuti mõnumõminaid esile kutsus.

Maiuseks oli mul gluteenivaba kook toorjuustukreemiga. Kui õigesti mäletan, võis selle nimi olla inglikook. Peab tõdema, et soolast kreemi teevad nad seal pisut rohkem minu maitse moodi. Kook oli enam-vähem, toorjuustukast lootsin, et seal on rohkem kreemi ja vähem saia, sest biskviit mulle üldiselt ei meeldi. Klaasi taga tundus kreemisem! Aga neile, kes on biskviidisõbrad, peaks see kook küll naeratuse näole tooma. Sandri imeilus pirni-šokolaadikook jäi pildile püüdmata. See oli maitsev, aga mina eelistaks pisut “niiskemat” kooki.

Kokkuvõttes on seal kohvikus alati mõnus olla, sest ka teenindus on ülimalt soe. Nagu käiks headel sõpradel külas. Kohvi osatakse ka teha ning tegelikult on joogivalikus ka ingveritee ja kuum, vürtsidega õunamahl! Imeline! 1. veebruaril oli see meil väike pühapäevane preemia pärast nädalapikkust rabelemist: töökuhilad, millega võitlemine kestis hiliste öötundideni, oma firma, Teraapialaeka elustamine, esinemiseks valmistumine ja viimaks kauaoodatud esinemine ise, mis õnnestus igati.