Tatranuudlid köögiviljase hakklihakastmega

IMG_7321

Oli kord üks tore päev, mil astusin sisse vastavatud ökopoodi (Organics.ee) Pärnu maanteel Kosmose kandis. Ma ei satu sinnakanti iga päev, kuid tollal tulin Piritalt koolist ja Facebookis oli uue poe ahvatlevate avamiskampaaniatega postitus silma jäänud. Sealt saingi tatranuudlid. 100% tatrajahu, mitte tatart ainult maitseks pandud, nagu tavapoes sageli kohtab. Need on välismaised, kuid usun, et millalgi jõuavad ka Eesti tatrakasvatajad nuudlite ja muu säärase tootmiseni. Jahu on ju juba olemas. Sellele ostule järgnes ärritav poeskäik, mille käigus pidin tõdema, et isegi kanahakklihasse pannakse maitseks glükoosi… ning selle tulemusel ostsin ül hulga aja veisehakkliha. Liivimaa Lihaveise maheliha oleks muidugi parem, kuid ökopoes selle peale veel ei tulnud… mis seal ikka. vähemalt oli 100% liha. Naljakas, muidu ma väga liha ei söö. Vaid harva.

Osised

  • Peotäis spagette (KingSobad olid käepärastes kimpudes, u. 80 grammi)
  • 200 g veisehakkliha (pakis oli rohkem, aga osa läks kassidele)
  • paar peotäit türgi ube ja muid köögivilju
  • 1 sibul
  • 1 küüslauguküüs
  • oliiviõli
  • ürte, soola-pipart
  • tomatipastat (100%! Ka neid leidub igasugu veidrates kombinatsioonides)

See on selline tore kiire roog: hakid sibula ja küüslaugu ja paned oliiviõliga suurele pannile, lisad hakkliha ja köögiviljad (külmutatud variant on juba tükeldatud), praed mõõdukal kuumusel hakkliha küpsemiseni, viimaks kallad peale tomatipasta ja lased haududa. Lõpus maitsesta soola-pipra ja vahemereürtidega (näiteks pitsamaitseaine või prantsuse ürdiseguga).Tatraspagetid valmivad ülikähku, nii et nende vee võid pärast kõiki muid toimetusi keema panna ja seejärel spagetid keeta. Serveerides viskasin peale ka paar mozzarellakildu.IMG_7327

 

 

Advertisements

Vägi hommikupudrust

Ma pole kunagi suurem asi pudrusööja olnud. Mingil hetkel ei tundunud idee magusast hommikusöögist eriti ahvatlev ning võileivad läksid palju libedamalt kurgust alla. Kaerahelbeputru ei söö ma siiamaani ja viimaks nuputasin ka välja, miks see mulle niivõrd vastumeelt on. Nimelt, selliseid putrusid, mida ma söön, on maailmas olemas küll ja küll. Kaerahelbed keevad aga liiga vedelaks plögaks ja see minu maitsemeeli väga ei kõdita. Ma armastan teralisi putrusid. Selliseid, millel on tekstuuri. Sestap leiabki meie köögist erinevaid täisteravilju ja seemnelisi: hirss, toortatar, amarant, kinoa. Miks need teralised siis niivõrd head on (peale mõnusa maitse muidugi)? Enamik neist on gluteenivabad ja sobivad sestap ka gluteenitõrksatele. Märkimata ei saa jätta ka mineraalaineid ja olulisi aminohappeid. Ja kui veel seemneid lisada, siis saab eriti toeka hommikusöögi, mis kergitab veresuhkru taset aeglaselt ja hoiab kõhu päriselt täis (mitte nagu nt mõttetud Belvita küpsised, mis on suhkrupommid).

Hirss

Kollaste teradega hirss sisaldab mitmeid mineraalaineid, sealhulgas ka magneesiumit, millest paljudel inimestele tänapäeval puudus on ja mis on otseselt seotud krampide tekkega. Lisaks saab sealt kahte väga vajalikku aminohapet trüptofaani ja lüsiini. Kuna tegu on leeliselise teraviljaga, on seda väga kerge seedida. Allergiaaltid inimesed võiksid samuti hirsi poole kiigata, sest hirss üldjuhul allergiaid ei põhjusta. Tänu hirsile kiireneb ainevahetus, paranevad nahafunktsioonid ja meeleorganite erksus. Kui poes hirsipakki käes hoiad, siis ära ehmu selle pikast keetmisajast. Millegipärast on mitmetel pakkidel kirjas, et hirssi tuleb keeta tund aega. Tund!! Ma ei kujuta ette, mis plöga sellest pärast tunnist keetmist alles jääb, kui vahel on 15 minutitki liiast…

Amarant

Amarant ehk rebasehein polegi päriselt teravili, vaid seeme. Inkad ja asteegid valmistasid sellest juba aastatuhandeid tagasi leiba. Sarnaselt hirsile sisaldab amarant magneesiumit, aga ka kiudaineid, kaltsiumit ja rauda. Lisaks on amarandis olemas asendamatu aminohape lüsiin, mis parandab kaltsiumi imendumist. Amaranti soovitatakse enne keetmist üleöö leotada, et neutraliseerida fütohapet, mis takistab ainete omandamist ja seedimist. Samal põhjusl soovitatakse ka mitmeid kaunvilju leotada. Pakilt lugesin, et amaranti võib ka kuumas potis õhkida, aga selle katsetuseni pole veel jõudnud. On plaanis!

Kinoa

Tšiili hanemalts, mida tunneme pigem kinoa nime all, on tuntud oma mõnusamaitseliste seemnete poolest. Seegi pole teravili, vaid seeme nagu amarant, kuid liigitatakse siiski teraviljade alla, sest putru teed temast ju samamoodi nagu kaerast. Kiita saab jällegi valgu ja olulise aminohappe lüsiini sisaldust. Aga kinoas on ka kõik muud olulised aminohapped esindatud, täisspekter! Mineraalained raud, magneesium, kaltsium, tsink ja fosfor ei puudu kinoast samuti. Täiskõhutunne on tagatud pikaks ajaks, kuna kinoa tõstab veresuhkrut aeglaselt. Kinoa on selline vili, mille tasub enne keetmist sõelal läbi loputada, et eemaldada mõrkjas saponiin. Samas on moodsad tootjad selle protsessi sageli juba ise ära teinud, nii et kinoa pole enam mõru. Aga… mul on mõru kinoaga kokkupuuteid olnud ning polnud teps mitte meeldiv. Kui oled oma kodust kinoad korra loputamata keetnud ja mõruks ei jäänud, siis järelikult on loputustöö juba ette ära tehtud ega pea ise enam vaevuma.

Toortatar

Toortatra puhul teeb mind kõige rõõmsamaks tõsiasi, et tatart on hakatud hoogsalt ka Eestis kasvatama. Peale Remedy Way leiab väärtuslikku toortatart ka Koplimäe ja Tõrvaaugu talu valikust. Mis ta siis tooreks teeb? Nn. klassikaline tume tatar on tegelikult röstitud ja töödeldud, kuna sellelt on kestad eemaldatud aurutamise abil, kusjuures temperatuur tõuseb 80 kraadini. Toortatra puhul on kestad eemaldatud mehhaanilisel teel ning kuna kuumutatud ei ole, siis säilivad paremini ka kasulikud mineraalained. Lisaks on toortatar mahedama maitsega ja piisavalt neutraalne, et sobida nii soolastesse kui magusatesse roogadesse.

Kinoa ja hirss + vetikapulber ja seemned

Hommikupudru saladus

Kuidas mina siis oma hommikuputru valmistan? Kasutan teada-tuntud saladust, mis ka ühel toortatrapakil kirjas oli. Kõigepealt lasen mis iganes pudrumaterjali paariks minutiks keema, keeran kuumuse maha ja hautan veel 10-15 minutit olenevalt sellest, kui kõva vilja-seemnega tegu on. Sooja pudru kallan kaussi, kus ootavad juba ees purustatud linaseemned, päevalilleseemned, chia seemned ja olenevalt tujust ka lusikatäis spirulina- või klorellapulbrit (vetikad). Seemnetest saan kasulikke rasvhappeid ja vetikaist mineraalaineid. See on võrdlemisi neutraalse või isegi kergelt soolaka maitsega puder. Mul on harjumus ka oliivi- või riisiiduõli peale kallata. Kui on magusama isu, lisan ka lusikatäie mett.

Tatra-kohupiimapannkoogid

Pühapäeval nädalamenüüd koostades lisasin üheks hommikusöögiks tatrapannkoogid, kuna Taimetoidupäevalt ostetud tatrajahu pakk ootas oma etteastet. Nädala jooksul lisanduvad pannkookidele ka küpsised või kook, aga esimesena esinesid siiski pannukad. Eile silkasin veel korra Nõmme turult läbi, et korralikke talumune osta. Pannkoogid ilma munata niisama koos ei püsi. Ja hommikul juhtus muidugi see, mis sageli juhtub ehk tegin külmikuukse lahti ja hakkasin looma. Tatrapannkookide retsepti mul ei olnud ning leiutasin käigupealt. Tulemus oli suussulav!

  • 3 muna
  • 200 g ricotta kohupiima
  • 50 g taluvõid
  • 1 dl tatrajahu
  • magustajat: palmisuhkur vms.
  • rosinaid
  • chia seemneid
  • soola

Pane või sulama ja klopi samal ajal munad lahti. Lisa kohupiim ja sega korralikult läbi. Lisa ka tatrajahu, rosinad, chia seemned ja natuke jahtunud või (tulikuuma ei tasu taignasse kallata). Kui tainas tundub liiga vedel, lisa veel tatrajahu. See peaks olema hapukoorele sarnase konsistentsiga. Maitsesta natukese soola ja lemmikmagustajaga. Täna kasutasin natuke steviat ja natuke palmisuhkrut. Sega taigen hoolikalt läbi ja küpseta seejärel mõnusad pannkoogid. Serveeri näiteks marjadega. Võtsin külmikust mustsõstraid ja mustikaid ja lasin neil natuke sulada. Mõnus!

Halvaamaiguga õunakook

Kui elu kingib õunu, siis tuleb need ka õunakoogiks teha. Olen mõnda aega mõlgutanud mõtteid päevalillehalvaamaitselise koogi ümber. Sellest päevast peale, kui nägin Mahemarketis halvaatoorkooki. Kuna ees seisis kohtumine mitmegi armsa inimesega, siis oli seda enamgi põhjust inspiratsioon appi võtta. Seda enam, et loovimpulsid tuleb kuskil välja elada. Vaatasin, mis mul kodus olemas on ja hakkasin siis leiutama…

Põhi
1,5 dl toortatart
100 g rosinaid
2,5 dl päevalilleseemneid
1 muna
1 spl kaarobipulbrit

Täidis
6 väikest õuna
1 spl kaneeli
3 spl mett
2 peotäit päevalilleseemneid

Pane rosinad kuuma vette likku. Jahvata tatar ja põhja sisse minevad päevalilleseemned jahuks. Kohviveski teeb selle töö väga kiirelt ära. Kurna rosinad ja püreesta köögikombaini või saumiksriga. Need annavad koogipõhjal kerge magususe. Kodus mul ju suhkrut pole ja mett väga küpsetada ei tasu. Löö sisse ka muna, et kogu mass paremini koos püsiks, kuigi rosinad ja seemnete õlisus aitavad ka kaasa. Uitmõttena lisasin lusikaga ka kaarobi-ehk jaanikaunapulbrit, mis on kergelt magus ja asendab sageli kakaod. Vooderda lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga ja suru tainas selle põhja.

Puhasta ja viiluta õunad ja laota need põhjale. Raputa peale kaneeli. Kasutan eriti hõrku mahekaneeli, mil jääb aroomi ja magusust ülegi. Pane 15 minutiks 180-kraadisesse ahju. Sellal purusta paar peotäit päevalilleseemneid, jättes mõned tükid suuremaks. Sega lusikatäie meega. See on puru! Raputa poolküpsenud koogile ja nirista peale ülejäänud 2 lusikatäit mett. Pane veel umbes 10 minutiks ahju.

Tulemus oli mõnus õunakook kerge halvaa-aimdusega. Toitev!

Ahjupoti kiituseks ehk minu armulugu Fontignaciga

IMG_5430

Kui esimest korda sinise Fontignaci ahjupotiga kohtusin, ei osanud ma temast suurt midagi arvata peale selle, et “noh, eks sellega on ju ka tore ahjujuurikaid teha”. Sel sügistalvel on mul nimelt tekkinud suur lembus ahjus küpsetatud juurikate vastu. Koorin ära, hakin väiksemaks, lükkan oliiviõli ja maitseainetega ahju ning mõne aja pärast on krõmps ja tervislik roog valmis. Olgu, see “mõni aeg” kestab ikka tunnikese. Selle potiga saab tegelikult aga grammi võrra kiireminigi. Nimelt küpsetasin enne oma peete-porgandeid-pastinaake-kaalikaid lahtises ahjuvormis. Tulemuseks olid küll krõmpsud juurikad, aga jube kaua võttis aega ka. Siis tõi õde ära tädi kingitud ahjupoti ning sealt algas imeline teekond! See pott on parajalt sügav, et ka näiteks Elujooksjate viieteistkümnepealine seltskond ära toita (meil oli jõulupidu minu juures). Lisaks jäävad selles tehtud toidud mõnusalt mahlased. Liha ega kala pole veel proovinud, kuna neid väga ei söö, aga usun, et need õnnestuvad potis võrratult!

Salamisi olen mõelnud ka sellele, et Fontignaciga saaksin korrata oma soolaleivapidustuse veinipirne, mis madalamas ahjuvormis teps mitte nii hästi püsti ei püsinud. Ja kui veel kaas ka peale panna, peaks need eriti mõnusalt pehmeks küpsema! Igal juhul tasub proovida ning ootan juba, et saaks läbi see nädal, mil lubasin suhkrut, kaasa arvatud puuvilju mitte tarbida. Lihtsalt, et näha, mis siis juhtub. Kui nädal saab läbi, tuleb koju ka Sander ning mõnusad veinipirnid oleme pärast tegusat lahusoldud perioodi ikka ära teeninud.

Karrimaitseline potitäis enne ahjuminekut

Karrimaitseline potitäis enne ahjuminekut

Kui tulevad külalised, pakume tavaliselt ahjujuurikaid. Kui teeme endale süüa, teeme tavaliselt ahjujuurikaid. Kui viin kuhugi roa kaasa, on selleks tavaliselt ahjujuurikad. Saate aru, milline suhe mul selle potiga on? Praegu üksi olles ei hakanud juurikatega jändama, tegin hoopis püreesuppi, sest valusa kurguga on seda hõlpsam neelata. Mida vähem närimist, seda kergem elu. Vähemalt praegu. Aga olen päris kindel, et selle nädala jooksul võtan poti veel kapi otsast alla, et… teha ahjujuurikaid! Võimalused-kombinatsioonid ja maitsenüansid on lihtsalt lõputud ning pealegi maitseb see roog ka Sandrile. Peas hakkab kuju võtma pilt tugevamaitselistest juurikatest, esikohal peet palsamiäädikaga… Aga seniks avaldan siis, kuidas tavaliselt juurikaid teen.

Koostisosad

  • juurikad: peet, kaalikas, kartul, pastinaak, porgand
  • maitseandjad: sibul, küüslauk, juurseller
  • muud köögiviljad: paprika, lillkapsas, suvikõrvits
  • oliiviõli või muu õli, millega potti määrida
  • maitseained: sool, pipar, prantsuse ürdisegu, karri vms.

Esmalt koori juurikad ja lõika need viilakateks. Võid proovida ka sektoreid või muid toredaid kujundeid. Olen mõelnud, et väiksemad peedid võiks lausa neljaks lõigata, mitte iga kord nende viilutamisega mässata. Määri ahjupott õliga, et juurikad põhja kinni ei jääks. Viska juurikad sisse. Haki ka maitseandjad ning topi juurikate vahele. Olen avastanud, et Pääsküla poest leitud juurseller (enne ma polnud säärast juurikat proovinudki) annab ka mõnusa maitsenüansi. Kalla peale õli ja maitseaineid ning sega hoolikalt. Olen vahel mõelnud, et võibolla saaks ka täitsa ilma õlita, aga samas on enamik köögiviljades olevaid vitamiine rasvlahustuvad ning seega on rasvaine olemasolu tähtis. Kui tahad, et kogu potitäis ei oleks roosakaslilla, siis hoia peeti eraldi nurgas ja sega ettevaatlikult. Pane potile kaas peale ja lükka 180-200 kraadisesse ahju. Kui juurikad on pehmemaks küpsenud, lisa muud hakitud köögiviljad. Need lähevad seepärast hiljem sisse, et vajavad küpsemiseks vähem aega. Hiljemalt tunni jooksul peaks kõik mõnusalt läbi küpsenud olema. Ma pole ausalt öeldes eriti kella vaadanud, võtan aeg-ajalt välja ja suskan kahvliga, kas on piisavalt pehme. Järele mõeldes arvan, et läheb vähemgi kui tund. Eriti siis, kui sulle meeldivad pigem pisut krõmpsud juurikad. Minu arvates on potijuurikad niivõrd head, et midagi muud väga kõrvale ei vajagi, aga me oleme söönud näiteks tatra, läätsede või odrakruupidega.