Toitumisnõustaja ei ole täiuslik sööja

Toitumisnõustajana annan teistele inimestele nõu ja seletan kenasti lahti tervisliku toitumise põhitõdesid või seda, kuidas mõne talumatuse puhul hakkama saada. Kas see aga tähendab, et ma ise 100% tervislikult söön? Iga päev ja igal pool? Ei, kohe kindlasti mitte. Ka mul on paremaid ja halvemaid päevi ning sestap ei pea minu lähenedes komme ära peitma ja taskust õuna välja võtma. Tegelikult… kommid võiks ära peita küll, aga minu eest. Või siis võiks need ise ära süüa ja mulle äärmiselt ebaviisakalt mitte pakkuda. Ma olen päriselt ka tänulik, kui mulle ei anta magusat. See on nagu sõltlasele uimasti andmine, parem mitte alustada. On põhjus, miks ma ei osta koju magusat ega muid asju, mida pole mõistlik/tervislik süüa. Kui need juba ostetud on, on need praktiliselt kõhus. Pikka aega oli Lennujaama kandis (jooksen seal) ärritav Mesikäpa reklaam, millele alati vastu vaidlesin: “Parem komm peos kui komm poes!”. Mõttes ütlesin vastuseks: “Komm poes, komm poes!” Ei ole mulle neid vaja. See aga ei tähenda, et minu lähenedes peaks maiustused ära peitma. Ma tean, et neid süüakse, elu on selline. Endal vahel juhtub ka, aga parem on, kui ei juhtuks, eks.

Toitumisnõustaja toidupoes

assorted fruits

Kui toidupoes suurest näljast mõistus ära hakkab sõitma, on hoopis abikaasa see, kes mu kehvadele valikutele küsimärgi taha seab. Tema on see, kes mind pidurdab. Peaks olema vastupidi? Ei teagi. Toitumisnõustajaks olemine ei muuda mind automaatselt tugevamaks inimeseks, kes suudab kõigi ahvatlustega mänglevalt toime tulla. See annab mulle vastavad teadmised, aga inimloomus jääb ikkagi samaks. Kõige enam valin toidukorvi tooteid jätkuvalt värskest letist, mul on suisa puu- ja köögivilja isu. LCHF reegleid jälgides olen jätkuvalt sellest letist toidukorvi lõviosa saanud, aga lisaks ostnud ka palju kodujuustu, juustu, kala, liha. Tegu aga igati “puhaste toodetega“, st toorainega, mida oma suva järgi maitsestada ja valmistada tuleb. LCHF eeldab ka seda, et teravilja- ja magusariiuleist möödun suure kaarega. Üldiselt õnnestub, aga on ka halvemaid päevi. Ma pole täiuslik. Kassajärjekorras seistes vaatan uudishimuga, mida teised endale korvi on ladunud ja teen põnevaid järeldusi. See on samas ka mingi loovkirjaniku kiiks, tahaks ju tegelaskujust aimu saada.

Inimese toidukorvist võib järeldada:

  • millised on tema söögitegemisoskused (tooraine vs valmistoidud)
  • kas tegu on taimetoitlasega
  • kas elab üksi või kaaslasega (kogused)
  • kas peres on lapsi (sussimaiused jõulude ajal reedavad eriti hästi)
  • kas kodus on loomi
  • kas tulekul on pidu, külalised (salatimaterjal või valmissalat, alkohol vms.)
  • kas tegu on jõusaalihundiga (peamiselt kõrge valgusisaldusega tooted, paar Fit kohukest, valgujoogid, batoonid jne.).

Ma ei mõista enam hukka, sest mu endagi korv pole alati 100% ideaalne. Aga põnev vaadata on ikka. Mis seal järjekorras muud teha olekski? E-poest osteldes jääb kogu lõbu ära.

Minu heitlus kaalunumbriga

appetite apple close up delicious

Ma olen kindlasti paremas seisus kui aastaid tagasi. Kerime aastasse 2013 näiteks. Sinna päris lõppu, mil elasin pärast üht pikka suhet üksinda, jooksin kõigest 2 korda nädalas, joogatasin söögi alla ja söögi peale ning maiustasin lubamatult palju. Nagu oleks füüsiline koormus olnud, aga tegelikult mulle sellest ei piisanud. Sellise pugimise taustal kindlasti mitte. Toona jõudsin suisa 72 kiloni. Õudne. Ma olen 175 cm pikk. Järgmiste aastatega leidsin armastuse, hakkasin toitumisnõustamist õppima ja tõsiselt jooksutrenne tegema (jooksin elus esimest korda lõike). Kaal stabiliseerus 65 kg peale, aga jooksuks oli seda ikka natuke liiga palju. Siis kukkus millalgi 63 peale ja hetkel balansseerin kuskil 61.5 ja 62 vahel plaaniga ikkagi 59 peale langetada (arvutasin targa tabeli põhjal optimaalse võistluskaalu). LCHF on mulle näidanud, et kaal võib langeda, aga niipea, kui sekka satub süsivesikutega patustamise päev, on kaal taas üles hüpanud (glükogeeni ehk süsivesikute varudest rääkides: 1 g süsivesikuid seob endaga 3 g vett), sest keha hoiab vett kinni ja rasvapõletus on taas pidurdunud.

Lükka patud homsesse

Lõpetuseks üks väga veider nipp, mis teatud piirides toimib. Viimasel ajal olen oma makrotoitainete osakaalude jälgimiseks hakanud uuesti kasutama TAI Nutridata programmi. Mulle meeldib selle Eesti-kesksus, vahel saab täiesti konkreetsed tooted kirja pandud (a la Farmi kohuke). Mõnel kehvemal päeval, kui näen, et tegelikult enam numbrite järgi rohkem süüa ei tasuks, aga suu ikka edasi matsub, kirjutan selle konkreetse päeva “patud” järgmisesse päeva ehk esmaspäeva õhtul saadud kalorid lähevad kirja teisipäeva hommikuks. Kui päris teisipäev kätte jõuab, saab selle patu võrra vähem süüa ja kokkuvõttes on kõik tasakaalus. Kindlasti ei tasuks hakata lõputult edasi lükkama. Võtkem näiteks selline absurdne olukord: lükkad iga päev natuke patte järgmisse päeva, saad iga päev üha vähem süüa ja nädalavahetuseks on alles jäänud 0 kalorit. Mis teed? Nälgid? Pigem ei. Selle edasilükkamisega ei tohi juba algusest saati liiale minna. See on üksikute libastumiste katmiseks, mitte selleks, et nädal otsa magusat vohmida. Libastusid esmaspäeval? Kirjuta üleliigne teisipäeva alla, söö teisipäeval vähem ja alusta kolmapäeval puhtalt lehelt.

Advertisements

“Kui soovite endale ja oma lastele tervist, toituge ökokartulist!”

Selline reklaam on mulle mõnda aega ühelt Kehra teadetetahvlilt vastu vahtinud. Koos telefoninumbriga. Kõlab hästi ja ajab kartuliisu peale? Ei. Pigem vihastab välja. Miks? Mõtlesin asja üle natuke pikemalt järele ja leidsin 3 põhjust.

1. Üks imetoit ei tasakaalusta üldist ebatervislikku toitumist.

all-natural-1866415_1280

Kui süüa ökokartulit, siis on see kindlasti hea valik, mis aitab liikuda puhtama toidu poole. Kartul on tuntud ju ka kui hea kaaliumiallikas. Kaalium on oluline elektrolüüt, mis tagab nii südame kui ka närvi- ja lihasrakkude funktsioneerimise ja hoolitseb vee tasakaalu eest organismis. Samas, kui ülejäänud toidulaud on üheülbaline ja ebatervislik, ei päästa ka ökokartulike suurt midagi. Oletame, et selle ökokartuliga käivad käsikäes koogid-tordid, lihapooltooted (viinerid, vorstid jne.), suhkrurikkad kastmed. Inimene on tervik ja kogu menüü peaks olema tasakaalus. Kui kaalukauss on ühele poole väga kiivas, siis pisikese asjaga seda otseks ei aja.

2. Ainult kartulist jääb väheks.

Igasugused veidrad monodieedid, mis lubavad kosmilist kaalulangust ja muid imesid, on minu (ja teaduse) silmis mõttetud. Miks süüa ainult ühte asja? Kas sealt saab kõik kätte? Ei. Kuu aega ainult õunte/tatra/hapukapsa/mille iganes peal pole kellelegi pikaajalisi tulemusi andnud. Veebilehed, mis sedasorti jura reklaamivad, kubisevad üldiselt “edulugudest”. Vabandust, aga pole usutav. Kui ma viitsiks (ilmselt ei viitsi), võiksin ka paari tunniga suvalise väljamõeldud edulugudest koosneva ja suvaliste inimeste piltidega veebilehe kokku klopsida ja siis midagi hirmsalt kallist müüa. Vahutada pikka teksti ja lisada lõppu, et see kõik on vaid paari hiirekliki ja pangakaardi koodi sisestamise kaugusel. Ole nii eestlane või iirlane, kui tahad, ainult kartulist ehk monotoidust ära ei ela. Vähemalt mitte pikemas perspektiivis. Toitainete varud saavad ühel hetkel organismis otsa ja kartul neid kõiki ei anna. Tasakaalustatud toitumine eeldab siiski ka muid köögivilju, puuvilju, teravilju, kaunvilju, kala, kana, muna, piimatooteid ja liha (loomsed toiduained pole samas aga kohustuslikud, vaid saab vajadusel/soovil nutikalt asendada, aga siis peab hoolikamalt oma toitainevajadused üle vaatama).

3. Kui elu on muud moodi pekkis, siis ei päästa toit midagi.

shopping-2411667_1280Toitumine on oluline ja sageli jäetakse see tähelepanuta. Samas ei tohiks täisväärtuslikult toitumise tuhinas elu muid aspekte ära unustada. Kui jooksed perele ülitervislike einete kokkamise pärast, keel vestil, läbi linna kõik poed, et kõige puhtamat toorainet hankida ja vaaritad hiliste öötundideni, et hommikul elava surnuna uuesti oravarattasse ronida, siis pole asi seda väärt. Kõigel on piirid, ka tervislikkuse tagaajamisel. Tänapäeval on olemas ka uus moehaigus: ortoreksia ehk püüe kõike “õigesti” teha. See on tervislikkuse äärmus, kus etikettide lugemisest saab haiglaslik kinnisidee ja viimaks ei pruugi suures valesti toitumise hirmus enam miski suust sisse minna. Ühel hetkel suudabki ortorektik vaid seda süüa, mida “puhtaks” ja “tervislikuks” peab ning tihti on need piirid tema jaoks väga ranged. See tähendab ka seda, et inimene veedab päevas mitmeid tunde, muretsedes, millist toitu kuskil üritusel pakutakse.

Igatahes, tahtsin sellega öelda seda, et elu kõik aspektid peavad paigas olema, et end hästi tunneksid. Hästi? Mis tobe ja tühi sõna! Hästi = energilisena, motiveerituna, valmis hommikul ärgates elama!

Sööge siis ökokartuleid, aga ärge unustage, et see pole ainus asi, vaid kõigest väike killuke suures võrrandis. Ja minu reaktsioon sellele reklaamile peegeldab väga hästi seda, mida ma tervisekaubanduses (treenerid, sportlased, toitumisnõustajad jne) hetkel valesti arvan olevat. Lahmitakse niisama, serveeritakse tagapõhjata väiteid, puudub süvitsiminek ja lokkab pealiskaudsus. Tõden, et see postituski pole kes teab mis süvitsiminek, aga see polnud ka eesmärk. Küll ma neid teadusviidetega artikleid veel kirjutan…