Röstitud kikerherned

Kui hea sõbranna minult röstitud kikerherneste kohta päris, siis oleks tahtnud talle kohe öelda, aga no mine vaata blogist retsept üle. Aga… kontrollimisel selgus, et ma polegi neist näksidest kirjutanud. Kuidas nii? Kas asi tõesti selles, et need on vahepeal mu radarilt ära kadunud? Tõsi, need jõulud, mil enamik inimesi purgi krõmpse vürtsikaid kikerherneid kingiks said, on juba mitme aasta kaugusel. 2015 või isegi 2014?

20180626_173709

Käisime Londonis ära ning isegi pärast Tesco 2 for £2 hummusepakkumiste nautimist (ja 4 potsikut hummust 5 päevaga) polnud kikerherneste isu veel üle läinud. Seega ostsin poest hunniku kikerherneid, mõeldes esmalt, et võiks ju veel hummust teha… Mu reisikirjandus oli Patrick Holfordi “Optimum Nutrition for the Mind”, mõnus lihtne (kui toitumise põhitõed teada on ja jagad midagi rasvhapete jagunemisest jne.), aga väga informatiivne lugemine. Ühtlasi oli seal ka rotatsioonidieet lahti seletatud. 1 kuu ei söö ühtki asja, mis toidutalumatuse testis välja tuli ja edaspidi püüad neid roteerida, süües igal neljandal päeval. Nii on kehal konkreetse toiduaine vastu vähem antikehi ja üldse rõõmsam olla. Võtsime selle uuesti käsile. Mul endal pole suurt häda midagi, aga mehe menüüd tuli korralikult kärpida. Ei piimale, mitmetele lihadele, enamikele teraviljadele, šokolaadile… Muidugi sobib siia juurde hummus, alternatiivne valguallikas, mis asendaks piimatooteid, sea- ja veiseliha, kana ja isegi lõhet-forelli (muud kalad, eriti rasvased, jätame alles). Kui juust pildilt väljas, on see ka hea võileivamääre. Aga aitab sellest hummusest! Röstida on vaja!

20180626_173800

Nii. Röstitud kikerherned on väga mõnus näks ja tore alternatiiv kartulikrõpsudele, mis sisaldavad kohati ei tea mida. Minu köögist on krõmpsud kikerherned juba aastaid lauale keksinud, nii et enam ei mäleta, kust see idee algselt pärineb. See on geniaalne ja lihtne ning maitsetada saab vastavalt oma soovile.

Kui sul on palju aega: võta pakist kuivatatud kikerherned, pane terveks ööks likku, seejärel keeda umbes tunnike. Ise keetes ära soola lisa, muidu pikeneb keeduaeg veelgi. Soola võid lisada siis, kui neid näiteks röstima asud.

Kui ei viitsi mässata (ja tahad kindla peale minna: isekeedetud kikerherned võivad vahel natuke toorevõitu jääda ja siis maitsevad need liiga herne moodi): kasuta kikerhernekonservi. Seda leiab isegi siit Kehrast, nii et igasugu poodides olemas.

Osised:

  • 2 purki kikerherneid või nii palju isekeedetud kikerherneid, et need katavad ahjuplaadi
  • oliiviõli
  • meresoola
  • meelepäraseid ürte, vürtse

Konservi kasutades nõruta kikerherned sõelal ja loputa hoolega. Lõpuks ei tohiks enam vahtu tekkida. Miks see oluline on? Sest kikerherned (ja teised kaunviljad) sisaldavad keerulise ehitusega süsivesikuid, oligosahhariide, mida pole eriti lihtne (kohati võimatu) seedida. Seepärast tulebki neid korralikult loputada. Vaata seda vahtu, mis loputades tekib. Kas tahaksid, et sul kõhus samamoodi vahutaks? Ei? Siis loputa! Taimetoidumessidel olen näinud sedagi, et kikerhernekonservi vedelik on ära vahustatud ja sellest beseed tehtud – aseaine loomsele munale. Proovisin isegi. Kikerhernevesi läheb hirmuäratavalt kiiresti vahtu, kui seda miksri või vispliga torkida. Müstiline.

Pane ahi sooja, näiteks 200 kraadi peale. Laota ahjuplaadile küpsetuspaber. Kui see totralt rulli tahab keerata, kalla otse plaadile enne natuke vett, paber jääb kenasti kinni ja siledaks. Kalla kikerherned plaadile kuhja. Eelistan otse plaadil segada. Milles hakata 1-minutilise segamisprotsessi pärast veel kausse määrima?

Kalla peale oliiviõli, raputa meresoola ja oma lemmikürte/vürtse. Pildil olevad kikerherned on maitsestatud india tandoori seguga, mis sisaldab kurkumit, paprikat, tšillit, kardemoni.

Maitseainevalik sõltub tujust:

  • kerge vahemerehõng pitsamaitseainest, Provence’i ürdisegust või eraldivõetuna tüümianist, basiilikust, majoraanist, oreganost (punest)
  • lihtne, puhas maitse vaid meresoola kasutades
  • särtsu juurde tšilliga
  • indiapärane vunk karripulbri või muu india seguga (nagu minu tandoori või tikka masala)
  • midagi müstilist (ja peaasjalikult lagritsasõpradele mõeldut) aniisi või fenkoliga

Palun ära kõiki korraga kasuta, eks! Muidu võib tulemus olla jubeda maitsega. Vali üks suund, mis meeldib, ja keskendu sellele!

Kui oled nagu Jamie Oliver (või pead käte pesemist hõlpsamaks kui järjekordse lusika loputamist), mudi õli ja maitseaineid ühtlaselt kätega kikerherneste ümber või kasuta pannilabidat/lusikat. Vaata, et kõik oleks kaetud ja et pann samas õlist ei lainetaks. Kui kahtled, alusta väikselt, juurde saab alati panna. Seejärel laota kikerherned võimalikult laiali, et ükski teise kukil ei istuks. Nii küpsevad need kiiremini. Kaks purgitäit (400 g tükk) täitsid mul kenasti tavalisse ahju mineva plaadi ära.

Pöördõhuga saad kiiremini valmis. Võid ka grillrežiimi katsetada, aga siis pead eriti hoolega jälgima, et kõrbema ei läheks. Pool tunnikest nendega muidu üldiselt ikka kulub. Kontrolli pidevalt.

Millal valmis on? Sõltub, milliseid sa täpselt tahad. Me tegime kergelt seest pehmed, nendega läheb kiiremini. Kui tahad, et hamba all krudiseks ja ka naabrid su maiustamist kuuleksid, kui kikerhernest katki hammustad, küpseta kauem. Nii võivad need aga ruttu liiga kuivaks muutuda, nii et ettevaatust! Kuumana on need kõige mõnusamad, järgmisel päeval on neil mõnus nätske tekstuur. Söö kohe või paki vahepalaks tööle kaasa.

Advertisements

Vürtsikas ja koorene maapähklivõikaste

IMG_9770

Kui hakkasin mõtisklema, milliseid dipikastmeid külalistele köögiviljakangidega serveerida, meenus üks vahva maapähklivõikaste, mis on ühtaegu nii koorene kui ka vürtsikas. Tirisin riiulist “Basic Cooking” kokaraamatu välja ja sealt ma ta taas leidsingi. Ütleme nii, et mässamist on selle roaga omajagu, päris algajate retsept pole. Samas saab entusiasmi ja avatusega peale lennates tõenäoliselt igaüks hakkama. Just nimelt õige meelestatus on siinkohal oluline! Minul kulub aega selle peale, et teen ise maapähklivõid. Saumikseriga on see õnneks minutite küsimus. Sünnipäevanädalavahetusel kulus seda võid nii kastmesse kui ka šokolaadiruutudesse ja peagi ei tundunudki see kilone Promost ostetud maapähklite pakk enam suur… Eks päris mitu peotäit rändas otse kõhtu ka. Soolaste maapähklite puhul oleme üpris mõõdutundetud sööjad. Tihti ostame Konsumist 200-grammise paki ja mugime kilomeetrise kodutee jooksul kahepeale ära. See, miks meil kogu aeg kõht tühi on, on juba omaette lai teema, mis väärib eraldi postitust (füüsiline töö ja muu säärane).

Seda toredat kastet võib kasutada köögiviljade/juustupulkade vms. dippimiseks, leivale määrimiseks või ka… kanatiibade määrimiseks, kui soovid neid näiteks koos ahjujuurikatega küpsetada ja tahaks kuidagi maitsestada (elust enesest!).

Osised

  • 2 spl taimeõli
  • 2 spl karripastat
  • 150 g maapähklivõid
  • 1 purk kookospiima
  • 1 spl suhkrut
  • 3 spl siidri/riisi/veiniäädikat

Kuumuta väikses kastrulis keskmisel kuumusel õli, lisa karripasta ja hauta kergelt, kuni köök on vürtside lõhna täis. Kalla sisse kookospiim, sega korralikult ja hauta 1-2 minutit. Lisa maapähklivõi, suhkur (selle võib ära jätta), maitse järgi soola ja äädikas. Kuumuta veel 5-10 minutit, kuni kaste on ühtlane ja pisut paksenenud. Jahuta ja kalla kaussidesse.

BOONUS! Kui jõudsid lugemisega nii kaugele, siis leiad siit ühe väikse boonuse. Pilt kahjuks puudub ja ega maailma kauneima kastmega tegu olnudki. Vürtsika kastme kõrval soovisin pakkuda ka midagi värsket ja jahutavat, et sööjatel suu päris põlema ei läheks.

Osised

  • 1 avokaado
  • peotäis värsket piparmünti
  • 1 küüslauguküüs
  • 1 spl oliiviõli
  • poole laimi mahl
  • meresoola

Püreesta avokaado, piparmünt ja küüslauk. Sega sisse oliiviõli, laimimahl ja maitse järgi soola. Kõik.

Makaronid hakkliha-tomatikastmega

Coopis oli allahinnatud üks isevärki äge hakkliha. Ja isegi nii püsivalt, et jõudsime seda 2 nädalaks osta (1 pakk liikus otse sügavkülma oma aega ootama). Mingit köögiviljadega hakklihasegu mäletan juba suvestki või veel varasemast ajast, aga toona oli see poes kummalisel kombel tavalisest, köögiviljata lihast kallim. Iseenesest on köögivili ju odavam kui liha, nii et loogiliselt mõeldes võiks köögiviljasisaldusega variant soodsam olla. Ju jääb töötlemise keerukuse taha. Hakklihale midagi juurde lisada on ju keerulisem, ehk on seal ka mingid lisanõuded?

Esimest korda sedasorti liha poes nähes jätsin selle ostmata. Oli kallim ja ausalt öeldes saan mujaltki oma köögiviljaannused kätte. Meie toidulaual ja külmkapis on köögivili ikkagi aukohal. Täpselt nii nagu tervisliku toitumise püramiidiski. Mõtlesin, et miks peaksin seda ostma, kui nagunii oma hakklihakastmele helde peoga köögivilju lisan. Nüüd sai ära proovitud. Maitsevahet ei täheldanud ja eks edaspidi ostan ikka seda, millel parem kilohind + ei sisalda mingeid maitse- või lisaaineid. Olen näinud ka kanahakkliha, kus on sees dekstroos… ehk suhkur. Sellest hoolimata, et mina ise põhiostjaks ei saa, arvan, et köögiviljadega hakkliha on tore toode ja tüüpiline eestlane, kel köögiviljatarbimine pigem nigelapoolne, võiks seda osta küll. Ma ise tarbin köögivilja niigi teadlikult ja palju.

Selle hakklihajutuga tahtsin jõuda ühe mõnusa roani: makaronid + hakkliha. See ei pea olema ebatervislik kombinatsioon. Täisteramakaronid, tomatipüree, sibul, küüslauk, hunnik mingit muud köögivilja, oliivi- või rapsiõli (oomega-9 rasvhapped), väike kogus hakkliha – ideaalne ju! Hakklihakaste on ka ainuke kaste, mida ma teen. Valge kaste tundub võrdlemisi mõttetu. Kuum piim jahuga? Eh, ei, aitäh. Tomatikaste, kuhu veel teisigi köögivilju peidetud, on kordades parem. See ei tähenda, et me kodus mingit kuiva toitu sööme. Mulle meeldib väga igasugu vokiroogasid teha ja seal on alati õli. Eks õli olegi meie põhikaste. Ja tõele au andes pean muidugi ka aasia road välja tooma: sinna läheb ikka soja- ja kalakastet, vahel ka sidrunimahla.

Kuna küllastunud rasvu (liha ja rasvased piimatooted) tarbib enamik inimesi niigi liiga palju, tasuks liha pigem väiksemates kogustes süüa. Makaronid tomatikastmes hakklihaga ongi selline roog, kus liha on natuke. Minu jaoks on see nii rikkalik ja maitseküllane, et täitsa sobib, kui kahe inimese portsus on 250g hakkliha. Ja köögivilju peab kindlasti palju sees olema! Need on meie tervise alus.

Makaronid köögiviljase hakkliha-tomatikastmega

Kahele

Osised:

  • makarone
  • oliivi- või rapsiõli
  • meresoola
  • 250g hakkliha
  • 1 väike sibul
  • 2 küüslauguküünt
  • 2 porgandit /1 suvikõrvits/ 1 paprika (vali 1 variant)
  • 2,5 dl tomatipüreed
  • soovi korral peotäis lillkapsa- või brokoliõisikuid
  • pitsaürte/Provencale maitseainesegu või basiilikut, oreganot (pune), majoraani, tüümianit

Pane makaronide jaoks vesi potti keema. Samal ajal haki kastme jaoks sibul ja küüslauk. Kuumuta pannil natuke õli. Keera kuumus keskmise-madalama peale ja hauta (pole vaja kõrgel kuumusel pruuniks praadida) sibulat ja küüslauku. Sega aeg-ajalt. Samal ajal lase juba noal kärmelt edasi käia ning viiluta/kuubikusta köögiviljad (selline kuju, nagu endale meeldib). Kui sibul on klaasjas, lisa hakkliha. Sega hoolikalt. Umbes sel ajal võid makaronid keevasse vette libistada + sool + törts õli, et need kokku ei kleepuks.

Kui hakkliha enam roosa ei ole, lisa ülejäänud köögiviljad. Need lähevad suhteliselt hilja sisse, et need liiga pehmeks ei küpseks. Krõmps köögivili on maitsvam ja tervislikum (seedimine toimub aeglasemalt ehk täiskõhutunnet jagub kauemaks ja veresuhkru tase tõuseb stabiilsemalt). Lisa koos köögiviljadega ka tomatipüree ja ürdid, sega korralikult läbi. Lase kastmel mõnusalt mõnda aega pannil podiseda, kuni see hakkab paksenema. Maitsesta soolaga. Kurna makaronid, lisa pannile ja sega kõik kokku. Valmis!

P.S. Plaan oli pilt teha, kuna õhtul oli see roog laual, aga kui abikaasa maalt tagasi jõudis ja tuppa astus, ununesid kõik hoolikalt läbi mõeldud plaanid.

Tervislikud maiusepallid

Kui hakata toiduteemalisele säästmisele mõtlema, siis esimese asjana pean oma poenimekirjast ilmselgelt koristama igasugused tervislikud batoonid. Nagu näiteks Nakd, Loodusväe mõnusad batoonid, Ampstükid jne. Need on head, kindel see, aga samas ka hõlpsalt ise tehtavad, kui esmasest laiskusest üle saada. Peamisteks koostisosadeks on midagi rasvast ehk pähklid või seemned ja midagi magusat ja kleepuvat ehk kuivatatud puuviljad. Kõlab ju lihtsalt, kui päris aus olla? Poes on selle lihtsuse kilohinnaks 45-50 eurot. Võrdluseks võin tuua, et viimati ostsin paki india pähkleid kilohinnaga 14.60 ja paki datleid, mille kilohind kuskil 8 euro kandis. Kui need 2 põhikomponenti kokku liita: 22.60 ja jagada tulemuse kahega, et leida keskmine kilohind, oleks see 11.30. Kordades väiksem. Kui kohalikust Pääsukese poest datleid ostan, siis parimad on 6 eurot kilo (aga tuleb eemaldada kivid) või suisa 3 euro kanti. Igal juhul tuleb toorainet ostes ja ise tehes soodsam. Piisab juba kahest komponendist ja heast blenderist/saumiksrist! Valmistasin selliseid maiuseid päris palju ka jõulukingitusteks. Lapsed kippusid välja sülitama (kurb), aga täiskasvanud mugisid kahe suupoolega.

Mis on siis sellise lihtsa ja mõnusa maiuse saladus? Nagu enne mainisin, on vaja vaid kahte komponenti, aga võid kasutada ka rohkem, et katsetada erinevate põnevate maitsetega. 1 oluline osis on pähkel, teine kuivatatud puuvili. Teisisõnu, midagi rasvast ja midagi kleepuvat ja magusat. Ja kindlasti on vaja piisavalt võimsat masinat, mis selle kõik ühtlaseks massiks purustaks.

Midagi rasvast:

  • india pähklid
  • maapähklid (ilmselt odavaim variant)
  • sarapuupähklid
  • mandlid
  • pekaanipähklid
  • kreeka pähklid
  • kookoshelbed
  • seesamiseemned
  • kõrvitsaseemned jne.

Eelista kooritud pähkleid, need hakkavad purustatuna paremini kokku. Või… kasutades mulle meeldivamat sõna: pakivad paremini! Lumigi ei hakka vähemalt minu maailmas kokku, vaid ikka pakib. Lääne-Eesti juured!

Midagi kleepuvat ja magusat:

  • datlid
  • kuivatatud aprikoosid
  • rosinad
  • kuivatatud jõhvikad (kui soovid hapumat tulemust)
  • viigimarjad

Ma panen mõlemat komponenti tavaliselt pooleks, magusat võibolla isegi natuke vähem. Eks kogused sõltuvad sellest, kui magusad maiused sulle meeldivad. Eri puuvilju ja pähkleid võib segada, ei pea olema vaid 2 osist, kasvõi 4 või enamgi võib olla: nt india pähklid ja mandlid + aprikoosid ja datlid. Siis võib juhtuda vaid see, et igaühe maitset neist ei tunnegi. Aga seda nippi on samas üpris hea kasutada siis, kui näiteks su lemmikpähkel on kallis ja ei taha seda liiga palju panna. Siis saadki lisada natuke mõnda muud, mis parajasti soodsam. Pähklite puhuks peaks muidugi alati veenduma, et nendes olevad rasvad pole rääsunud. Näiteks kreeka pähklid on oomega-3 rikkad, aga need rasvhapped on rääsumisele eriti tundlikud. Kibe kreeka pähkel pole enam õige.

Head kombinatsioonid on:

  • india pähkel + datlid (Nakd helesinine batoon täpipealt sama)
  • kookoshelbed + aprikoos
  • sarapuupähklid + rosinad + jõhvikad (natuke hapukas ja jõululik)

Kombinatsioonid on muidugi lõputud ja eri maitseaineid lisades saab väga ägedaid tulemusi! Üks mu lemmikuid on Nakdi kollane batoon, kus on lisaks datlitele, mandlitele, kookoshelvestele, rosinatele ja india pähklitele veel natuke sidrunikoort. See muudabki batooni eriti hõrguks. Tasub proovida ka apelsini- ja laimikoorega.

20171224_111229

Pildil: aprikoos + india pähkel

Kuidas teha?

Viska 2 põhikomponenti blenderisse ja purusta, kuni mass “pakib” ehk saad vormida pallikesi või batoone. Kui liiga usinalt purustada, on tulemuseks määre… Vormi pallikesed, neid võib ka mingis purus/seemnetes veeretada. Kui aega vähem pressi kogu mass näiteks küpsetuspaberile ja lõika pitsalõikuri või noaga kandilised batoonid. Mina peitsin pallikesed sügavkülma (india pähkel + dattel) sügavkülma, sest siis on need eriti tahked ja natuke ebamugavamad kiirelt süüa = ei saa 10 minutit pärast valmimist otsa!

Tõenäoliselt maailma parimad šokolaadiruudud

Vaatasin, mida sõnastik siis “brownie” vasteks pakub, sest teadupärast ei meeldi mulle võõrapärased sõnad eestikeelses tekstis. See küpsetis peaks olema juba ka piisavalt sügavale kodukokkade retseptivihikuisse end murdnud, et omab õigust ka korralikule nimele. “Koduhaldjas”, “härjapõlvlane”, “pähklišokolaad”, “hellake” (kodutütar!?) – ei ole ikka päris see. Kiire otsing netiavarustes annab aimu, et võib ka šokolaadiruutudeks kutsuda. Miks ka mitte?

Selle retsepti otsa komistasin Facebooki reklaami kaudu. Tõestus, et igasugu imelike asjade seast leiab sealt mõnikord ka tõelisi pärleid. Kirjutasin retsepti üldjoontes maha ja siis muutsin pisut. Need šokolaadiruudud koosnevad muuseas maguskartulist ehk bataadist ja avokaadost ning on üllatavalt maitsvad. Tekstuur on samuti just see õige, niiske ja kergelt kleepuv. Ma küll usun tervislikku toitu ja selle maitsvusesse, aga nii head asja polnud enne saanudki… ja valmistamine oli samuti ülilihtne (kui maapähklivõi isetegemine sinu jaoks käkitegu on). Mõõduühikuks on siin tass. Võta oma köögist keskmist sorti tass ja kasuta seda mõõtmiseks, et koostisosade omavahelised suhted paika saada. Täppisteadust päris vaja pole.

Selle retsepti ülistuseks võin öelda, et siit saab isegi mõne köögiviljaportsjoni kätte. Maitsest ei tasu üldse rääkida, selle kirjeldamiseks ei jagu sõnu. Arvan, et need ruudud sobivad ka köögiviljapõlgurile või näiteks laste ärapetmiseks. Suuremat sorti šokolaadisõber võib kvaliteetse šokolaadi tükikesi ka lisada.

Šokolaadiruudud

Osised

  • pool bataati ehk maguskartulit
  • 0,5 tassi (maa)pähklivõid
  • pool avokaadot
  • 0,25 tassi kookospiima
  • 2 spl kookosrasva
  • 2 suurt spl mett
  • 4 spl kakaopulbrit
  • (soovi korral peotäis pähkleid, peotäis rosinaid/jõhvikaid)

Lõika bataat väiksemateks tükkideks ja keeda või auruta sõelal (nt. riisi keetes selle kohal). Kui teed maapähklivõid ise, siis kasuta keeduaega selle jaoks: purusta pähkleid sauaga seni, kuni need muutuvadki määrdeks. Eemalda keedetud bataadilt koor (tuleb väga kergelt ära). Pane bataat kõigi teiste osistega blenderisse ja püreesta. Jõulude paiku tasub proovida ka pähklite ja hakitud kuivatatud puuviljadega variante. Mina proovin!

Aseta kandilisse ahjuvormi küpsetuspaber ja vala segu selle peale. Aja spaatliga laiali. Küpseta 180 kraadi juures 20-30 minutit, kuni segu on tahke, aga veel pisut niiske. Lõika pitsalõikuri või noaga ruudukesteks. Kui suudad, pane esimesest mugimisest järelejäänud ruudud külmkappi järgmisi päevi ootama.

Variatsioone rosoljest: 2, klassikalise jälgedes

Pere jõuluistumisele otsustasin kaasa teha salati. Üleüldse näis meid ees ootavat üks keeksi- ja salatipidu, sest ka õde tahtis teha kaks salatit ning nii mina kui ema jaurasime keeksidest… Mis seal ikka, võib ka nii! See oli kindel, et keegi enam seapraadi süüa ei soovi. Mitte, et ma seda muidu väga palju sööks, aga natuke maitsesin (kalakogused mu taldrikul olid kordades suuremad).

klassikarosolje

Rosoljet planeerides võtsin esimest korda lahti ka klassikalise retsepti, et saada aimu, mis värk sellega on. Teadsin, et peet on põhiline, sest see salat peab olema roosa. Lisaks teadsin, et koostises on heeringas, kartul ja hapukurk. Mõni muu asi tuli suisa üllatusena. Kala JA keeduvorst? Milleks on vaja neid asju segada? Liiatigi on keeduvorst üks mõttetumaid asju üldse. Kui süüa liha, siis juba sellist, mis on 100% puhas liha, nt. filee, mitte mingi tööstuse poolt kokkumätsitud jura. Nii et keeduvorst jäi minu versioonist välja, kala on kasulikum niikuinii. Kastmeks valisin kergema variandi ehk maitsestamata jogurti. Rasv iseenesest pole halb, aga küllastunud rasvu (enamasti loomsed allikad, sh. piimatooted) tuleks pigem piirata. Hapukoor-majonees on rasvasemad kui jogurt. Sarnaselt esimese versiooniga, millest juba kirjutasin, jätsin sisse kikerherned, sest kaunviljade tarbimist on hea meeles pidada (hea valgu- ja kiudaineteallikas). Õun, kartul, porgand – miks ka mitte, las needki olla. Porgandit küll igas kohatud retseptis ei olnud. Ma pigem vähendasingi kartulit ja lisasin porgandit. Lisaks kartulile lisavad tummisust ju ka kikerherned. Hapukapsast mina ei loobu, see on liiga hea. Ja kasulik on just värske, sest kuumutades võivad piimhappebakterid hävida. Ja sibula panin juurde! Nonii ja siin ongi minu lähenemine klassikalisele retseptile.

  • 2 keskmist kartulit
  • 2 porgandit
  • 1 õun
  • 2 hapukurki
  • 1 pakk heeringafileed (240g)
  • 1 purk kikerherneid
  • peotäis hapukapsast
  • 2 peotäit keedetud riivpeeti
  • 1 punane sibul
  • 400 g maitsestamata jogurtit
  • maitse järgi soola
  • 1 spl balsamiäädikat
  • LISAKS (soovi korral): 1 spl tšiiaseemneid,  1 spl oliiviõli

Keeda kartulid ja porgandid, jahuta. Tõtt-öelda tegin selle protseduuri õhtul ja jätkasin salatiga hommikul. Eks ma olin päris väsinud ka. Koori. Haki kartul, porgand, õun, hapukurk, heeringas kuubikuteks. Liiga väikseid ei tasu teha, aja- ja närvikulu. Aga samas jälle nii väiksed, et ühte ampsu mahuks nii üht kui teist, st üks amps ei koosneks vaid kartulikäntsakast…

Haki sibul. Sega kõik hakitud köögiviljad ja heeringas kokku. Lisa hapukapsas, keedupeet ja nõrutatud-loputatud kikerherned. Kalla peale kastmeks tops maitsestamata jogurtit. Maitsesta soola ja balsamiäädikaga (peedile hea lisand), sega hoolega läbi. Kui tahad salati rasvhappelist koostist parandada ja saada tulemuseks veelgi tervislikuma salati, lisa ka tšiiaseemneid (oomega-3) ja oliiviõli (oomega-9).

Liha või siiski mitte?

img_8542

Mõista-mõista, mis on selle fooliumipaki sees! Fooliumis saab küpsetada nii mõndagi ja tihti leiab sealt liha või siis näiteks kala. Sedapuhku aga mässisin fooliumisse hoopis midagi muud. Idee ise pärineb Jamie Oliveri telesaatest “Soodsalt ja maitsvalt Jamiega”. Tihti mängivad Jamie saadete salvestused niisama taustaks, luues mõnusa loova ja toidust pakatava õhkkonna. Vahel on mõni idee säärane, mis kõnetab ja kutsub end järele proovima. Seesama retsept oli niivõrd geniaalne, et peagi leidsin end pühapäevaselt turult juursellerit otsimas. Just nii, juursellerit. Aga selles alumiiniuminutsakas ei peitu ometigi juurseller.

img_8544

See on kaalikas! Juurikas, mis on küpsetatud nii, nagu tavaliselt küpsetatakse liha. Jamiegi sõnas, et kohelge seda samasuguse austuse ja hoolega nagu lihatükki ja maitsestage samamoodi. Juursellerit turul polnud, sestap proovisin kaalikaga. Ega väga vist vahet pole, milline juurikas valida. Eesti poodides ja turul on juurviljad saadaval aastaringselt ja sestap hea odav alternatiiv lihale. Lapsena polnud ma suurem asi juurikasööja, lausa vihkasin ühepajatoitu. Ega ühepajatoit mulle praegugi väga maitse, sest tavaliselt on juurikad liiga pehmeks hautatud ja maitse on … noh, litsalt mingi kahtlane kapsamaitse. Aga… neid saab valmistada nii, et need viivad keele alla. Talvel võtame välja Fontignaci ahjupoti, mida olen juba taevani kiita jõudnud, ja põhitoiduks saavad ahjujuurikad. Halvaks pole ükski potitäis läinud, sest sööme need ikka väga kiirelt ära. Isegi siis, kui teeme suurema koguse, et ka järgmisteks päevadeks jätkuks, on enamik sama õhtuga… haihtunud. Piisavalt õli, soola ja ürte ning tulemus on võrratu. Nii, aga mis värk selle kaalikaga nüüd oli? See ju ei käinud potis?

Ei, potis see kaalikas ei käinud. Küll aga fooliumis. Mul on fooliumi osas mõned kahtlused. Kas alumiinium satub mu toidu sisse? Samas lohutan end sellega, et iga päev seda ei kasuta. Igal juhul vajab teema rohkem süvenemist.

Osised

  • 1 kaalikas/juurseller
  • oliiviõli
  • 2 küüslauguküünt
  • punet, tüümiani või muid ürte
  • paar loorberilehte
  • soola

Võta suur leht fooliumit ja aseta korralikult küüritud kaalikas selle keskele. Küürimine on oluline, sest kes meist siis mulda tahaks süüa! Kaalikas saab hiljem söödud kogu täiega ehk koos koorega ja uskuge mind, see koorik on parim osa! Kalla kaalikale heldelt oliiviõli, raputa peale soola. Jamie pani koorimata küüslauguküüned lauale ja virutas neile rusikaga, väites, et koorimata küünte puhul on maitse mahedam ja et see rusikaga lömastamine aitab mahladel voolata. Telekas nägi see muidugi tore ja lihtne välja, aga… mina ei tea, mis terasest tema rusikad tehtud on, aga mul oli valus! Ühe küüne sain lömastatud, teise hakkisin.

Nonii, kui käed on vigastatud, võta ürdid, loorberilehed ja küüslauk ja hakka kaalikat hõõruma. Õli, sool, ürdid, küüslauk – kõik peaks kenasti terve kaalika katma. Nagu Jamie ütles, kohtle seda juurikat nagu lambalihakäntsakat. See protseduur nägi telekas jällegi mõnusam välja. Mulle ligased käed väga ei istu, aga tehtud sai! Seejärel mässi foolium korralikult kaalika ümber – kõik maitsestajad jäävad sinna sisse. 200 kraadi juurde ahju nii umbes 2 tunniks. Sel ajal võid teha kõiki muid pooleliolevaid asju. Vahepeal võid käia noa-kahvliga torkimas, et küpsusastet kontrollida.

Kui kaalika välja võtad, viiluta seda nagu lihapraadi. Brittidel on pühapäeviti laual “Sunday roast”, mille keskmeks ongi ahjupraad. Traditsiooniliselt pandi liha ja köögiviljad ahju enne kirikusse minekut ja sealt naastes oli kõik küpsenud. Juurikas on Jamie asendus ja mõnus vaheldus. Lõika õhukesed viilud. Siia sobiks võibolla mingi kerge kaste juurde. Kui fooliumi põhjas on mingeid mahlasid, kalla kaalikale! Mul oli põhjas väike auk, mahlad voolasid ahjupannile. Küüslauguküüned soovitan ka ära süüa. Need olid eriti karamellise maigu omandanud.

img_8545

Kõrvale võib praadida näiteks seeni sibula ja porruga, nagu mina tegin. Jamie keetis veel odrakruupi, mis sobiks kindlasti ka eestlastele.

img_8549

Ja olemegi ühel pool selle juurikaga! Ise ka imestan, et nii lihtsa retsepti juurde nii palju juttu tekkis.