Musta riisi puding mango ja banaaniga

img_8400

Tõtt-öelda on see retsept juba pikka aega mul kodus ühes raamatus olemas olnud: Jamie Oliveri “Everyday Super Food”. Tegemise viitsisin ette võtta aga alles siis, kui ühel õhtul teleka ees aega viites vaatasin sellesama raamatu põhjal tehtud kokandussaadet ja Jamie rääkis sellest pudingust niivõrd haaravalt, pannes uskuma, et see päris mitme komponendiga roog on lihtne. Ja ongi. Hoolimata paljudest elementidest saab see tõesti kiirelt valmis ja midagi kaelamurdvat ei ole. Jamie kodukalgi on selle raskusastmeks “super easy” ehk “imelihtne”. Natukese ajakuluga saab päris uhke magustoidu, mida kindlasti serveerida klaaspokaalidest, et kõik kaunid kihid ikka välja paistaks. Tegin paar väikest muudatust, nt kookospiim sarapuupähklipiima asemel, sest kookospiima on mul kodus alati suurema tõenäosusega. Ja jogurt tundus juba üleliigne. Seda lisamata on tulemuseks ka täitsa vegan roog. Musta riisi soovitan alles jätta, see on mõnusalt pähkline ja toreda kleepuva konsistentsiga.

  • 200 g musta riisi (Selveris on täitsa olemas)
  • 1 küps mango
  • 1 laim
  • 1 spl kookoshelbeid
  • 2 küpset banaani
  • 2 dl kookospiima
  • 2 passionivilja (kaunistamiseks; võib asendada nt granaatõunaga)

img_8398Keeda riis, nii et see on natuke ülegi küpsenud ja muutub kleepuvaks. Parim on riisi keeta sellise veekogusega, et kõik imendub sisse, nii ei kalla sa koos keeduveega toitaineid ära. Jahuta. Samal ajal koori mango ja eemalda kivi. Püreeri koos laimimahlaga ja pane kõrvale. Rösti kuival pannil keskmisel kuumusel kookoshelbed.

Koori banaanid ja püreeri koos 2/3 riisi ja kookospiimaga. Lisa ülejäänud riis mõnusa tekstuuri saamiseks. Kui eelistad magusamat, võid natuke mett lisada.

Pane pokaalidesse (kasutasin jäätisepokaale, morsiklaase; peaasi, et oleks läbipaistev): kõige alla riisi-banaanimöks, siis mango, passioni viljaliha ja kookoshelbed. Enne serveerimise hoia külmas. Jamie lisas ka jogurtit, aga mulle tundus liigne. Riisi saab magustada muudegi viljadega, näiteks datlid, viigimarjad. Mango asemel võib kasutada marju ja luua troopilise magusroa asemel näiteks karge põhjamaise, kus figureerivad vaarikad ja mustikad. Ja must riis? No meie kohalik variant oleks vast odrakruup. Arvan, et lähiajal proovin isegi ära!

Minestanud imaam ehk ahjubaklažaan täidisega

Mäletan veel neid õndsaid aegu, mil elasin koos Alisaga (2013) ja ta tutvustas mulle ahjubaklažaani. Ta lõikas poolitatud baklažaani pikivaod, täitis need õõnsused kirsstomatitega, määris peale Merevaiku/majoneesi ja ladus kõigele tipuks peale juustuviilud. Baklažaan küpses seest mahlaseks ja peal oli krõbe juustukoorik, mmm… Enam ma Merevaiku ja majoneesi ei kasuta. Üks on liiga lisaaineid täis ja teine ei maitse. Merevaiku asemel sobib hästi aga mõni toorjuust või meelepäraselt maitsestatud hapukoor. Samas arvan, et kui sarnast rooga teeksin, siis kasutaksin hoopis hummust, oapasteeti või pestot. Peale paneksin ikka juustu, aga vähemalt poleks siis roas ülipalju piimatooteid enam. Mulle on kuidagi piimatooted viimasel ajal vastu hakanud.

IMG_8284

2016 on mitmeski mõttes olnud baklažaaniaasta ja bataadi oma muidugi ka. Peamiselt söön baklažaani ahjus küpsetatuna või kiirelt pannil läbi praetuna. Oh, seda mõnusat tekstuuri! Ja kui see oliiviõlis on küpsenud, siis on eriti hõrk maitse. Sirvisin raamatut “Jooga köögis” ja sealt vaatas vastu minestanud imaam ehk baklažaan tomati, sibula ja paprikaga. Loo legend räägib, et imaam minestas seepeale, kui tema osavast kokast kaasa lausus, et ei saa talle enam imehead rooga valmistada, kuna oliiviõli on otsas. Olen sarnaste komponentidega rooga nautinud ka Pirošmanis, aga tõtt-öelda meeldib poolitatud baklažaaniga variant rohkem kui ühtlane mudru kuskil kausis.

IMG_8283Kahele

  • 1 suur baklažaan
  • 1 punane sibul
  • 1 tomat
  • 1 paprika
  • 2 küüslauguküünt
  • oliiviõli
  • 2 spl tomatipastat
  • soola, ürte

Selleks, et kogu protsess kiiremini läheks, on mõistlik baklažaani eelküpsetada. Lõika pestud baklažaan pikuti pooleks, tõmba sisse pikivaod. Pane see 180-kraadisesse ahju, kuni ülejäänud osised ette valmistad. Vormi sisse kalla ka natuke vett, et baklažaan mõnusalt hauduks.

Haki sibul ja küüslauguküüned ja prae kergelt oliiviõlis, kuni need muutuvad klaasjaks. Haki paprika ja tomat, lisa pannile koos tomatipastaga ja hauta madalal kuumusel. Maitsesta soola ja ürtidega (nt. münt, oregano, tüümian). Aseta täidis baklažaanile, susa osa sellest ka vagude vahele. Pane ahju 180 kraadi juurde küpsema. Baklažaan on valmis, kui see on pehme.

Serveerisin värske salatiga, mis sedapuhku baseerus hapukapsal ja natukesel rohelisel, juures veel oomega-3 rikkad tšiiaseemned (jah, see on Eesti Keele Instituudi variant, võib öelda ka õlisalvei seemned).

Maasika-banaanijäätis

20160417_185902

Mõned asjad on võrratult lihtsad ja kõigele lisaks veel meeletult maitsvad. Kunagi arvasin näiteks, et jäätise tegemine on jube vaaritamine, mis nõuab suurt hunnikut komponente. Tegelikult ei olegi sadat koostisosa tarvis, sest tõtt-öelda saab ka ainult külmutatud banaanist kreemja maiuse. Kui maasikaid ka lisada, siis tuleb eriti marjane magustoit.

  • maasikaid
  • banaane

Võta sügavkülmast maasikad ja banaaniviilud. Banaan võib muidugi külmutamata ka olla või siis võivad maasikad olla külmutamata. Tähtis on, et üks neist tuleks külmast, muidu ei saa jäätist! Olen ise vahel ostnud pruune odavaid banaane, viilutanud ära ja pannud niimoodi sügavkülma (ilma kooreta muidugi). Jäätiseisu tulles saab jälle külmast võtta. Püreesta banaanid ja maasikad. Tarbi kohe! Kui ära sulab ja uuesti külmutad, tekivad jääkristallid. Kui sul on aga jäätisemasin, saad jäätist teha ka mittekülmunud produktidest ja lasta masinal segada ja samal ajal külmutada. Või… võtad vahepeal välja ja segad, siis paned uuesti külma. Lihtne ja loogiline või segane?

Šoti soolased kaeraküpsised

021523_a

Nairn’si kaeraküpsised (inglise keeles “oatcakes”) maitsesid mulle juba siis, kui Inglismaal elasin (2011-2012). Esmamulje võib olla isegi petlik ja küpsised tunduda liiga lihtsad, aga just siin peitubki võlu. Need õiged šoti kaeraküpsised ei sisalda ei midagi muud kui kaerajahu, natuke soola, vett ja rasvainet. Kõik. Kui 2015. aasta oktoobris Inglismaal käisime, tarbisime päris mitu pakki küpsiseid ja tuhnisime mitmed poed läbi, et saada just neid õigeid, kuhu poleks kellegi kuri käsi ohtralt suhkrut sisse puistanud. Jah, kahjuks on ka selliseid päris palju. Nairn’si omad on aga “ohutud”. Jah, olen suhkrule sõja kuulutanud ja selle oma menüüst enam-vähem välja juurinud. Siinkohal on paslik viidata ka ühele toredale suhkruteemalisele raamatule “That Sugar Book”, millest olen juba kirjutanud.

Eesti kaeraküpsised on traditsiooniliselt magusad ja omal ajal olen neidki kahe suupoolega matsutanud (nüüd on plaan ise suhkruvaba retsept luua). Šoti omad on soolased või tegelikult suisa neutraalsed, sest idee poolest võiks ka moosi või marjapüreed neile määrida. Mina söön tavaliselt niisama või siis hummuse või maapähklivõiga. Šotimaal on need niivõrd menukad just šotlaste kaeralembuse tõttu. Muud teraviljad seal külmas põhjamaises kohas väga hästi kasvama ei pidanudki (tegelikult Eestiga samal laiuskraadil). Ka enamike briti kaerahelveste pakkidelt leiab sõna “Scottish”, nt “Scottish porridge oats” jne. Britid ise nii suured pudrusõbrad ei ole. Eks see ole pigem siis meie laiuskraadi rida. Aga kaeraküpsised on olemas üle terve Inglismaa. Isegi kuninganna pidi neid hommikuti krõbistama. Eestis leiab Nairn’si kaeraküpsiseid Selveri gurmeeletist. Üks pakk maksab natuke üle 2 euro, mis on pisut kallim kui nende kodumaal. Või noh, olenevalt poest, ka poole kallim. Õnneks on võimalik nii lihtsa küpsetisega ka ise hakkama saada!

Kaera glükeemiline koormus on madal, mis tähendab, et see hoiab veresuhkru stabiilsena. Kaerast vabaneb energia aeglaselt ja kõht on pikaks ajaks täis. Kasutan Kaarli talukauba (sealt tellisin lausa 28 kg jagu kuivaineid) kaerajahu. Jämedam jahvatus = rohkem tekstuuri. Esimese katsetuse tegin peenema jahvatusega, aga arvan, et jämedamaga on mõnusam. Sel juhul on ka GK madalam. Näiteks Patrick Holfordi GK-dieedi raamatus olid välja toodud ka Nairn’si kaeraküpsiste GK väärtused: peenemast jahust 3 GK-d ühe küpsise kohta, jämedamast 2 GK-d. Olgu öeldud, et veresuhkru stabiilsuse seisukohalt on vahepalaks lubatud 5 GK-d. No ütleme, et 3 jämedamast jahust kaeraküpsist, kuhu on kuhjaga hummust peale määritud (hummust võib selle raamatu järgi üpris lõputult süüa, sest 5 GK täis saamiseks tuleks süüa lausa 765 g, nii et natuke pealemääritud hummust ei anna eriti midagi). Kes ei saa aru, mis GK-jama, ma siin ajan, guugeldage või tulge nõustamisele.

Esimest korda proovisin kaeraküpsiseid teha “Scottish Cooking” raamatu õpetuste järgi. Tegelikult arvan, et kergitusainet pole üldse vaja. Küpsistele jäi kerge ebameeldiv soodamaitse ning … miks need üldse kerkima peaksid? Need peavadki olema lapikud plönnid! Alumisel pildil siis esimese katsetuse viljad. Ütleme nii, et kõik said ära söödud…

IMG_6858

Esimese küpsiseteo viljad

Allpool siis uus, täiendatud retsept ehk teise katsetuse vili. Tõtt-öelda on selle retsepti koostisosi naljakas kirja panna, sest neid on lihtsalt nii vähe. Aga tulemus on imeline!

  • kaerajahu
  • paar spl kookosrasva/võid/oliiviõli muud meelepärast rasvainet
  • soola

Tegemine on sama lihtne, kui osiste nimekirja läbilugemine: kaerajahu kaussi, keskele lohk ja sinna lohku natuke vedelas olekus rasvainet ja vett. Sega, sega, sega, vajadusel lisa vett. Maitsesta soolaga. Võid lisada ka ürte, kui soovid pisut põnevamaid küpsiseid. Või ingverit. Või kaneeli. Või mida iganes. Variatsioonid on lõputud. Konsistents peab olema selline, et tainas on elastne ja rullitav. Rulli jahusel pinnal lahti, lõika meeldiva kujuga küpsised. Plaadile ja ahju! Traditsiooniliselt tuleks pliidil metallrestil küpsetada, aga see tähendaks mitmes jaos tegemist ja läheks liiga keeruliseks.

 

Kookose-jõhvikapätsid

Teraapialaekas on jätkuvalt sünnipäevanädal. Neljapäeval, 11. veebruaril said kliendid maiustada kookose-jõhvikapätsidega.

IMG_7286

Uusi retsepte luues on alati mingi idee ja plaan ning siis… tuleb teostus. Teostuse käigus selgub, kas peas valminud roog ka reaalsuses võimalik on. See retsept ei toiminud sel viisil, nagu ma lootsin ning toorpallikeste asemel tulid seekord hoopis kergelt praetud pätsikesed. Lisasin segule muna ja praadisin kookosrasvaga. Nii püsis mass vähemalt koos! Teinekord tasub proovida kookoshelveste edasist peenestamist, nii et see mass muutub kleepuvaks ja võimaldab palle vormida.

Osised:

  • kookoshelbed
  • mesi
  • 1 muna
  • mooniseemneid
  • maitselisandeid: lavendliõied, münt vms.
  • jõhvikaid

Sega kõik omavahel kokku, kuni saad paraja magususega paksu küpsisetaigna. Põhirõhk on siin retseptis kookoshelvestel, lisandub paar lusikatäit mett, maitseks lavendlit, münti, supilusikatäis mooniseemneid ja pisut jõhvikaid. Muna panin ühe, siis hoidis mass end koos küll. Segasin möksi mõõteanumas ja seal oli seda kokku umbes 350 ml. Pane pann keskmisele kuumusel ja prae kookosrasvas mõnusad pätsikesed. Kuldpruunina on päris maitsvad. Ära kindlasti ära kõrveta!

Kaarobišokolaad

Viimasel ajal olen päris palju kaarobit kokku ostnud ja mitte ainult seetõttu, et Tervisekooli jaoks just sellest toiduainest referaadi kirjutasin. Meie köögist leidis seda IMG_7276ennegi ja pärast Türgis käiku, kus seda mõnusat vilja kauna kujul järada sai, muutus see eriti armsaks. Kaarob ehk jaanikaun on looduslikult magus ja sisaldab lisaks ka suurel hulgal kiudaineid (100 grammi kohta 39 grammi, mis on enam kui päevanorm), kaltsiumit ja B-grupi vitamiine. Lausa lust seda süüa!

Teraapialaekal on praegu sünnipäevanädal ja selle raames üritame igaks päevaks midagi maitsvat lauale panna. Õigel sünnipäeval ehk 9. veebruaril alustasime just kaarobišokolaadidega, mida oleme ka kodustele külalistele päris palju pakkunud ning mis on magusaisu tekkides alati esimene valik. Koostisosad võivad olla täpselt nii lihtsad kui kaarob ja kookosrasv, aga võid mängida ka erinevate lisanditega. Koguseid ei ole, tulebki maitsta ja tunde järgi teha. Lase loovus valla!

Osised:

  • kookosrasva või kakaovõid
  • kaarobipulbrit (saadaval lahtisena Mahemarketist)
  • meelepäraseid lisandeid (kookoshelbed, seemned, pähklid, marjad)

Sulata kookosrasv veevannis. Õnneks sulab see rasvaine üpris kiirelt ja saab kohe järgmise sammu juurde minna. Lisa sulanud rasvainele kaarobipulbrit. Segu peaks olema piisavalt vedel, et seda saaks kallata, aga mitte liiga pealetükkiva rasvamaitsega, vaid kergem. Maitse pidevalt, et timmida õige konsistents. Kalla šokolaadimass vormidesse. Kaunite silikoonvormide abil on šokolaaditegu väga lihtne. Neid saad näiteks Selverist, Kaubamajast, Koduekstrast, Prismast, Apelsinist või muust kodupoest. Maksavad 5-10 eurot. Soovi korral pane vormi ka lisandeid: mina kasutasin sedapuhku kõrvitsaseemneid ja kookoshelbeid. Pane vormid külmkappi tahkuma. Tunniga või kiireminigi on šokolaadid valmis. Enne serveerimist on tark külmas hoida, sest toatemperatuuril hakkab kookosrasv kergelt sulama (olles 25 kraadi juures juba päris sula).

Kilekotiviha ehk pakenditest nii- ja naapidi

Mulle ei meeldi kilekotid eriti. Jah, need kõlbavad prügikasti vooderdamiseks ja toidu koju vedamiseks (selle jaoks on seljakott isegi parem kokkuvõttes), aga mulle ei meeldi, kui neid kodus liiga palju on. Ei, ma ei viska neid niisama ära. Ma kasutan uuesti ja siis veel uuesti. Ma lähen oma kilekotikestega poodi ja laon puu- ja köögiviljad sinna sisse. Turulgi käin ühe ja sama plastkarbiga, mis kunagi maasikatega kaasa tuli. Või noh, neid karpe on vähemalt 2-3 ja nüüdseks on osa marjadega sügavkülmas ka. Ja ma absoluutselt ei salli seda, kui müüja poes mingeid asju kilekotti topib. Kui ma ei tahtnud neile kotti ümber, miks peab tema selle sinna panema? Ja miks peaks sokkidele või aluspesule eraldi koti ümber panema?? Need iseenesest ei määri kotis ju midagi ja kui soovida, et muud asjad NEID ei määriks, tuleks kõik need muud asjad hoopis sisse pakkida. Loogikaviga, noh. Üldiselt olen ma see inimene, kes kassas ikka hüüatab: “Ei ole vaja kotti panna!” Ja siis vaatab müüja tihti sellise näoga otsa, nagu oleks tulnukat näinud.

Minu poeskäigu arsenali (jah, poeskäik on sõjaretk, kuna nii raske on normaalseid tooteid leida jne jne) kuuluvad nüüd ka võrkkotid – Hug Bag. Neisse saab mõnusalt juur- ja puuvilja pakkida ning need polüesterkotid kestavad kaua. Lisaks ei jää need koju vedelema. Ausõna, mul on liiga palju kilekotte. Ja isegi see, et kogume neisse pakendeid ja viime kord nädalas (nii kiirelt need täituvadki) Hiiu staadioni juurde konteinerisse, ei tundu nende hulka vähendavat. Elame mõnda aega võrkkottidega ja taaskasutame kilekotte. Eks näis, mida see kraanikausialune pakendimajandus siis teeb.

Lisaks on mul hunnik paberkotte. Jahupakendid ja muu säärane. Osa saame nüüd ka pliidi all või ahjus ära põletada, aga mitmeid kasutan ka ökopoes käies. Seepärast mulle ökopoed meeldivadki, et nii mitmeski on võimalus oma paberkotikesse asju kaaluda. Ostan lahtiselt näiteks läätsesid, kikerherneid ja kaarobipulbrit. Seemneid-pähkleid nii enam osta ei tasu. Lahtiselt need rääsuvad ehk kaotavad kvaliteedis.

Muidugi on sahtlites varjul terve hunnik klaaspurke. Ma ei keeda moosi, sest me ei söö mingit suhkrulurri. Putru oleme küll sööma hakanud, aga hommikune hirsi-, toortatra-, kinoa- või amarandikauss saab üle kallatud hoopis lina- ja päevalilleseemnete, rosinate ja oliiviõliga. Mmmõnus! Milleks siis need purgid? No näiteks küüslaugumöksi jaoks või mõne harva hoidise jaoks, mis ei ole moos. Sibulaheeringad jõulude paiku, näiteks. Lisaks tuli välja, et madalamaid ja laiemaid klaaspurke (kookosrasv ja mesi meie näitel) saab kasutada plastkarbi puudumisel ka lõuna kaasavõtmiseks. Meil juhtus nimelt see, et tavapärased lõunakarbid olid kõik sügavkülmas mingi hää kraami hoiustamisega hõivatud ja siis tuli kiire lahendus leida. Pean tunnistama, et purgist oli päris mõnus salatit vohmida. Sobib kindlasti ka neile, kes plastikut kardavad.

Plastikust… Siinkohal loeb see number, mis pakendi all kirjas on. 3 ja 6 on sellised, millest toitu eemale hoida. 7 nii ja naa, sest tähistab eikellegimaa plastikut “muud”. 4 ja 5 – anna minna. 1 on ühekordne (enamik plastikpudeleid), 2 ainult külma toidu jaoks (ei soojadele roogadele neis pakendites).

  • 1 – PET ehk polüetüleentereftalaat; küpsetuskotid ja -vormid, plastpudelid, enamik toidupakendeid; pudeleid võib kasutada mitu korda, kui neid vahepeal sooja seebiveega pesta, aga siingi ei tohi üle pingutada; kui pudel mõraneb või on hägune, on tema aeg läbi
  • 2 – HDPE ehk suure tihedusega polüetüleen; kilekotid, pakkekile; kemikaale ei eraldu
  • 3 – PVC ehk polüvinüülkloriid; kandikud, kile, kaanetihendid, sisepinnad; laguneb 70 kraadi juures, tekib ohtlik HCl; lisaks eralduvad ftalaadid ja dioksiinid, mis mõjuvad hormonaalsüsteemile ja on arvatavasti kantserogeensed
  • 4 – LDPE ehk madala tihedusega polüetüleen; pakendid ja kilekotid; mürke ei eraldu
  • 5 – PP ehk polüpropüleen; ämbrid, kausid, jogurtitopsid, pudelid, mahutid, kilepakendid; kõrge keemistemperatuur, vastupidav õlile ja rasvale; mürgiseid kemikaale ei eraldu
  • 6 – PS ehk polüstüreen; säilitustopsid ja ühekordsed plastklaasid, alused, millele on poes pakendatud köögi- ja puuviljad; mürgised kemikaalid moodustuvad selle tootmisel
  • 7 – bioplast, aga ka PC ehk ohtlik polükarbonaat; muud plastid; siia alla lähevad nii suhkruroost, kartulist ja maisist biolagunevad nõud, aga ka polükarbonaadist lutipudelid, toidukarbid ja kõvad plasttopsid; eelistada tuleks BPA-vaba plasti

Pure Line: eestimaine meejäätis ja muud toredused

Esimest korda ma sõna otseses mõttes jooksingi meejäätisele otsa. Nelijärvel jooksulaagris sai nii halvasti süüa, et õhtuse jooksutrenniga suundusin Aegviitu poodi. Hing ja keha ihkasid midagi värsket! Paraku serveeriti seal praadide juurde vaid pool lusikatäit vaimuvaest kurgi-tomati-hiina kapsa salatit kui sedagi. Ülejäänud osa taldrikust oli tavaliselt kraam, mida ma üldjuhul väga ei söögi: liha ja hunnik riisi. Esimese õhtu kalaga võis vaid rahule jääda. Niisiis, suund Aegviitu, korvi kirsstomateid, porgandeid, nektariine ja üllatuslikult ka Pure Line’i meejäätis. Esmapilgul näis, et tegu on mõne erakordse vene jäätisega. Pärgamentpaber ja värviline pakend tundusid just sinnapoole osutavat. Kui hakkasin tagasi jalutama ja hambad esmakordselt kaunisse valgesse pulgajätsi lõin, tegin esmalt paar mõnumõminat ja asusin seejärel usinalt pakendit uurima. Tuli välja, et tegu kodumaise jäätisega, mida toodetakse Harjumaal Kosel!

Desktop3

Uudishimu ei andnud asu ja juba Nelijärvelt rongiga Tartu (ja hiljem Põlva-Rõuge) poole veeredes, uurisin järele, millega siis täpsemalt tegu on. Tuli välja, et Pure Line asub Kosel ning kasutab võimalikult puhtaid ja naturaalseid koostisosi, vältides säilitusaineid. Täitsa minu maitse järgi jäätis! Juba Aegviidus võtsin oma targa e-ainete telefonirakenduse lahti ja toksisin seal sisalduvad ained sisse.

  • guarkummi – paksendaja, stabilisaator; võimalikuks kõrvalmõjuks allergiline puudutusaurtikaaria
  • karrageen – vetikatest saadav paksendaja, stabilisaator ja želeeriv aine; hoiab jäätise ilusat kuju; neist lisaainetest kõige kahtlasem, kuna võib tekitada soolestikuvaevusi, anafülaktilisi reaktsioone ja häirida immuunsüsteemi
  • jaanileivapuujahu – looduslik paksendaja ja stabilisaator; võib tekitada allergiat

Tegu on võrdlemisi looduslike lisaainetega ja need kõrvalmõjudki pole tegelikult igapäevased ning kes teab kui jubedad, olgugi et karrageen pani korra kulmu kergitama. Samas, kui poest kooki osta, on selles üldiselt kolm korda jubedamad koostisosad. Heameelt tegi ka see, et meejäätis oli päris võiga ja kahtlased hüdrogeenitud (ehk äärmiselt stabiilsed ja töödeldud) taimsed rasvad olid sellest välja jäänud.

Teised tooted

Meejäätis oli mu esimene ja senini parim kokkupuude Pure Line‘i toodetega. Pistaatsia- ja vaniljepulk, šokolaadikoonus ja glasuuritud Ice Dog said järele proovitud, aga need polnud ikka need. Võibolla seetõttu, et kõik teised sisaldavad suhkrut? Üldjuhul on ka nii, et niipea, kui mängu tulevad koonused ja vahvlitopsid, kahaneb mu isu märgatavalt. Tõtt-öelda ei anna need väga palju maitsele juurde. Rohkem nikerdisi jäätise ümber (vastandina puhta paljale meejäätisele) tähendab ka rohkem koostisosi ehk rohkem kohti, kus võiks miski valesti minna. Pealegi on nende vahvlites taimsed rasvad, olgugi et jäätistes endis on saadud hakkama rõõsa koore ja võiga (või!!!). Eelistan võimalikult puhast jäätist ja sestap on mu lemmikute nimekirjas ka kaunis paljas valge Regatt.

Kust saab?

Pure Line väidab, et nad pesitsevad Konsumites, Stockmannis ja Solarises. Tõsi, olen meejäätist märganud mõnes väiksemas Konsumis, aga näiteks Haapsalus ei olnudki. Ega ka Kuusalus, kus pood pisut suurem kui Rõuges või Aegviidus. Nõmme turul käin peagu iga päev lõunaks midagi head värsket ostmas. Ja ühel ilusal päeval tabasid mind sisemised rõõmuhõisked, sest nägin Saaremaa juustu poe juures järgmist silti…

20150729_115358

Hulgi ja otse tootjalt saab neidsamu jäätiseid e-jäätise lehelt. Sealt lugesin ka, et nii lõikavad nad vahelt mitu tarneahela lüli ära ning toode jõuab kiiremini tarbijani, kuna ei pea kuskil vahelaos vedelema. Parem kvaliteet? Tundub nii. Olgugi et üksiku meejäätise hind on netis 10 senti kallim (Nõmme turul 0.55 eurot/tükk 4. august 2015 seisuga), siis suurema hunniku tellimisel rakendub kaunis soodustus. Mida enam tellida, seda suurem allahindlusprotsent. 20 euro eest tellides 20% alla ja nii kuni 35%, kui tellid 35 euro eest. Ausõna, pole ise sealt tellinud, aga kui prooviks ostukorvi erinevaid tooteid tõstsin, tuli päris sõbralik hind viimaks. Ma ei arva, et kvaliteedi eest peaks ilmtingimata vähem maksma, head asjad ongi tihti kallimad, aga vahel on ju tore natuke alla saada. Usun, et kui ma ise telliks, siis ainult meejäätist, kuna see on kõige maitsvam ja unikaalsem samuti. Suhkrust üritan end aegamisi võõrutada ja näonahk on juba palju kaunim kui varem.

Pakendid

Pärgamentpaber on paljudele kindlasti nostalgiahõnguline. Mina seda aega ei mäleta, kui jäätist nii pakiti. Igal juhul on Pure Line’i pakendid loodussõbralikud ning kirjade järgi ka biolagunevad. Ei ole mina neid kompostihunnikusse lagunema visanud (säärast asja mul polegi), aga kui jäätis liiga kauaks sooja kohta jätta, siis hakkab ka selle paber näppude vahel lagunema. Näiteks teise lemmiku, Väikse Tomi paber niimoodi ei lagune, sest tõtt-öelda on viimasel juhul tegu hoopistükkis kilega.

Ringiga taas meejäätis juurde

Meejäätis – esimene ja lemmik ning arvatavasti ka ainus toode, mida püsivalt tarbima jään. Uute põnevate maitsetega loodan katsetada juba uues koduköögis, millele lisandus eile pärast kolmenädalast seeselamist lõpuks ometi külmkapp! Kusjuures, sügavkülm on sellel eriti suur! 132 liitrit marjade, köögiviljade ja kodutehtud jäätiste jaoks! Jess!

Tomati ja mozzarellaga grillpaprika

Pean tunnistama, et valetan selle postituse pealkirjas. Aga samas ka mitte. Nimelt oli mul plaanis neid paprikaid grillil teha, aga lõpuks sai need hoopistükkis ahju susatud. Teisipäeval käisime Viimsis külas ja nautisime selle aasta esimest grillimist. Kuniks Sander veel oma viimast õhtust massaaži teha vuhtis, lippasin poodi. Tema tellimus oli toorvorstid, aga kuna peoperemehel olevat juba 1,5 kilo liha ja keegi pidi veel kana juurde tooma, siis tekkis isu grillitud köögivilja järele. Mõtisklesin juba enne poodi sisenemist, mida siis täpselt teha võiks. Suvikõrvits oli kindlalt üks valikutest ja seentegi peale sai korra mõeldud, aga lõpuks läks ikka nii, et poes vahtisid vastu imeilusad punased paprikad, mis lausa kutsusid end ostma. Peas tiksus ka kinnisidee grilljuustust ja mozzarella ma viimaseks kihiks valisingi. Aga… teadupärast on paprikad seest õõnsad ja vajavad seetõttu justkui mingit täidet. Teha hummust, pestot, toppida sisse traditsiooniline hakkliha… võimalusi on palju. Mina ostsin karbitäie kirsstomateid, korjasin metsa alt karulauku ning peagi need mahlased paprikad valmis olidki! Lihtsad maitsed, mõnus tervik.

8 paprikapoolikut

Osised

  • 4 paprikat
  • 2 mozzarellakera
  • 250 g kirsstomateid
  • peotäis karulauku

Lõika paprikad pooleks, puhasta seemnetest. Haki karulauk ja poolita tomatid, täida paprikapoolikud. Rebi peale mozzarellaribasid. Grilli paprikaid grillrestil või unusta need 20-30 minutiks 180-kraadisesse ahju, kuni need pehmemaks muutuvad ja juust kuldseks sulab.

Bataadisalat umbrohuga

Maguskartul ehk bataat – tõtt-öelda ei arvanud ma sellest viljast tükk aega mitte kui midagi. Ei ole ma kaungi suurem asi kartulisõber ja olen alles nüüd avastanud, et tegelikult on kartuliga vägagi palju mängimisvõimalusi. Salatis, supis, pürees, pirukas – kartulit leiab mitmetest roogadest. Maguskartul aga on veelgi põnevam, kuna tema mahe maitse sobiks idee poolest ka magusatesse kookidesse. Seekord kombineerisin teda umbrohuga. Esialgu võtsin hoopiski ette bataadi-rukola-kitsejuustu salati retsepti, aga kuna aknalaual rukola liiga hästi veel ei kasva ning kitsejuustu asemel tulin poest rohelist värvi basiilikujuustuga, siis oli tulemus täitsa teistsugune. Seda enam, et praegu leiab juba metsa alt söödavat umbrohtu, nagu näiteks naati. Selleks nädalaks olin ostnud ka ühe kapsapea, mida siis jao pärast salatitesse hakkida.

Sõime kahekesi lõunaks, kõrvalroana jaguks ehk suuremale hulgale. Kõrvale veel paar viilu Vändra ökopagari leiba kodutehtud hummusega.

Osised

  • 1 bataat
  • 1 punane sibul
  • peotäis noori naadilehti (poolavanenud pisemad lehed)
  • paar kapsalehte
  • mõned redised
  • 2 keskmise suurusega või 1 hiiglaslik tomat
  • 75 g kõva juustu
  • sidrunimahla
  • oliiviõli
  • suur lusikatäis päevalilleseemneid
  • soola, pipart, vahemereürte (basiilik, tüümian, pune jne. – saadaval segudena, nt. Provance’i või kreeka ürdisegu)

Koori bataat ja sibul. Tükelda bataat kuubikuteks ja prae keskmisel kuumusel õlis, kuni see pehmeneb. Haki sibul ja lisa bataadile. Mida hiljem lisad, seda kirbemaks see jääb ehk säilitab oma iseloomuliku maitse. Kui sulle meeldib väga vänge sibul, võid selle üldse tooreks jätta. Originaalretseptis läks bataat veel ahju, aga minu jaoks tundus see liigne mässamine.

Haki naadi- ja kapsalehed väiksemateks tükkideks. Seda on eriti hea teha köögikääridega. Haki ka redised ja tomatid ning tee juustust kuubikud. Viska kogu värske kraam ja lisaks pannilt tulnud bataat ja sibul kaussi. Lisa kastmeks õli ja sidrunimahla, maitsesta. Lisa ka päevalilleseemned ja sega korralikult läbi. Ja valmis ta ongi.