Mis sellest kaalulangetamisest sai?

blue tape measuring on clear glass square weighing scale

Foto: Pixabayst, Pexels.com

9. mail ei tähistanud mina ei Euroopa päeva, ei mingit võidupüha, vaid teatasin, et hakkan kaalu langetama, et kuu aega hiljem, 9. juunil juba sihvaka sportlasena Eesti Meistrivõistluste stardis seista. Üllatavalt sai sellest üks mu populaarsemaid postitusi, sest tuli välja, et inimestele meeldib teiste kaalunumbritest lugeda. Tegelikult jagasin seal ka 3 põhimõtet, mida ise kasutada plaanisin ja mida laias laastus ka klientide peal kasutan, nii et tegu oli siiski ka kasuliku teabega. Et tollest eelmisest postitusest laialdasemat kasu oleks, tuleks hankida mõni GK-teemaline raamat, näiteks minu armastatud GK piibel, või peaks ma kirjutama ka selle kohta pika arutelu või saama viimaks valmis need toitumisteemalised e-kursused, mil mul siiani kondikavadena paigas on.

Kas kaal langes?

Kaks kuud tagasi näitas kall 63,3 kg ja mina unistasin 3 kiloga hüvastijätmisest. 8. juulil kell 18 ehk pühapäeva õhtupoolikul, mil tehtud üks korraliku tempoga 15 km pikkune jooks ja keres parajasti mitu tassitäit vett (sest jube lämbe oli ja janutama ajas), juuksed dušitamisest veel märjavõitu ja keres 3 prisket nektariini, näitas digitaalne kodukaal 62,4 kg. Kui keegi märkas, siis loetlesin mitmeid pehmendavaid asjaolusid, mille võrra võiks selle numbri mõnesaja grammi võrra väiksemaks ilustada. Tühja neist grammikestest, nagunii kõigub kehakaal päeva lõikes sõltuvalt söömisest-joomisest, trennist ja kes teab veel millest. Ütleme kokkuvõtteks vaid nii, et langes, aga mitte loodetult palju.

Algus oli ilus

GK tabel

Esimesed nädalad olin kenasti ree peal, täitsin hoolega selliseid tabeleid, mida muidu kasutan klientide menüüanalüüsis. Eelmises kaalupostituses tõin ka välja, kui palju portsjoneid ma 2400 kcal (minu päevane kulu 2900 – defitsiit 500 kcal, et kaalu langetada) täissaamiseks midagi sööma pean. Eraldi arvestust pidasin GK punktide üle. Selline kombineerimine on kõrgem pilotaaž ja nõuab pisut hoolikamat mõtlemist kui muidu, aga toitumisnõustajana olen klientide sääraseid kavasid küll ja veel koostanud. Endale üritasin siis jooksvalt asja paika panna, tõmmates pärast igat ampsu vastavatesse lahtritesse kriipsukesi. Kriipsukesed on mu lemmikmeetod! Lisaks muidugi ka asjade mahatõmbamine (toimib endale ülesannete püstitamisel ja nende täitmisel).

GK punktid said hõlpsamalt täis kui toiduportsjonid. Süsivesikute allikaid tuli eriti valvsa kullipilguga jälgida. Sest… 1 banaan on sama toimega mis 2 viilu leiba või 1,2 kg maasikaid/mustikaid/vaarikaid või 2 õuna/pirni. Portsjonite maailmas juhtus pigem seda, et mingeid asju kippus väheks jääma. Kaalulangetamise puhul on aga oluline, et EI söödaks liiga vähe. Nii saab vältida seda söömasööstu hetke, mil tahaks kõike kõige rasvasemat ja suhkrusemat süüa, sest eelnev askeetlus on tekitanud meeletu nälja. Ma tõesti pean oma e-kursuse valmis tegema ja asja süstematiseeritult selgitama, sest see teema on ühte-kahte-kolme postitusse kokku pressimiseks liiga mahukas. Klientidelegi tuleb mitu korda selgitada ja lehekülgede kaupa materjale kaasa anda.

Mis juhtus?

Ma ei mäleta mingit tohutut murdepunkti. Kritseldused paberil näitavad, et mitu nädalat hiljem olin veel usin jälgija. Ühel hetkel hakkasid need tühjad lehed aga järjest tühjemaks jääma. Süüa tehes ikka mõtlesin GK peale, aga järjepidevus kadus.

Mingil hetkel hiilisid tagauksest sisse valgubatoonid, mida vohmisin enne staadionivõistlusi. Jah, tegin staadionidebüüdi (3000 m), jooksin üllatavalt kiiresti ja siis jooksin veel kord kenasti (5000 m), korra entusiastliku algusspurdiga ribadeks (1000 m) ja korra metsiku naiseliku kõhuvaluga (800 m). Esimest korda käisid jalas ka naelikud, esmalt võõrad. Esimest korda läksin staadionile enam-vähem nalja pärast, aga mingil hetkel olin juba Kohila pikamaajooksusarja punkte lugemas. Juhtub. Hooaja “tähtsad” võistlused ehk Rapla 10 km ja Narva poolamaratoni keerasin aga totaalselt kihva. Suure kaalulangetuse keskel ei suutnud aru saada, miks numbrid end väiksemaks ei keri, kahtlustasin allergiat, kulutasin eraarstile terve varanduse, lahkusin teadmisega, et muidu olen terve, aga nina on seest turses. Taskusse pistsin ka rõveda hormoonravimi, mida kohe suure hurraaga ninna pritsisin, lootes nohule viimaks leevendust saada. Läbi kohutava suremise ja 7 minutit aeglasema lõpuajaga finišisse veeredes adusin, et võistluspäeva hommikul on see viimane asi, mida manustada. Katse-eksitusmeetodil tuvastasin sellegi, et hommikul võetud ravim õhtust rasket trenni ei sega. Aga Rapla oli juba untsus. Ei jaksanud pingutada, kehalt oli paar käiku maha kruvitud, võttis ruttu hingeldama, nina ei avanenud kohe üldse mitte. Tegin korrektuure ja lootsin Narvas siiski normaalse ajaga (tegelikult ikka uue rekordiga) lõpujoone ületada. Olen aga inimene ja ilmutan mõnes olukorras väga nõrka tahtejõudu. Nii ka Narvas hotellis hommikusöögilauas, kus üleliia erinevaid asju sisse vohmisin. Oleks vaid GK peale mõelnud, poleks sellist liigsöömist juhtunud, aga mingi kiiks ütles, et pooliku hommikul tuleb süüa. Loll. Ise toitumisnõustaja. Mõistus jäi tõepoolest koju maha. Tuleb süüa, aga mitte pugida. Jälle omad vitsad nüpeldavad. Millegipärast pole ma siiamaani endale ideaalset võistlushommiku toitu leidnud.

Mis edasi?

Suur suvi on käes ja lähinädalatel jätkan võistlemist kummalistes kohtades ja harjumatutel distantsidel. Lühidalt öeldes treenin kiirust. 10 000 m Kohilas, 2000 m Viljandis, 5 km eraldistardist Kiilis – ees ootavad põnevad ajad. Vahelduseks on isegi lõõgastav, et pole vaja üle 10 km punnida. Londoniski jooksin kohaliku tähtsusega pargijooksul 5 km ja võitsin elus esimest korda. Läheb ka nii.

Kavatsen uuesti tabelikesed ette võtta ja hakata usinalt kriipse tõmbama. Hooaja suursündmuse ehk maratonini on 2 kuud. Parajalt aega, et end vastupidavaks, nõtkeks ja kiireks treenida. Suudan küll! Kuidas ma seda aga teen? Veebruaris koostasin põhjaliku mõttetöö tulemusena 3 päeva menüü ja kinnitasin selle kodus külmkapile. See toimis, tõepoolest toimis. Ostsime poest õigeid asju, teadsime alati, mida konkreetsel päeval süüa, kuni ühel päeval lihtsalt enam ei toiminud. Ei teagi, kas tüütas ära või oli vahepeal kiire ja tegime muid toite, aga… vajus ära. Selle juurde võiks tagasi minna, aga natuke peaks baasretsepte muutma. Inglismaal olles lugesin ja markeerisin hoolega veel üht Holfordi tarka raamatut “Optimum Nutrition for the Mind“. Ta kirjutas lühidalt ka rotatsioonidieedist ja sellest, kuidas talumatustestis välja tulnud toiduaineid tuleks kuu aega täielikult vältida ja seejärel roteerida, nii et mittesobivat toitu süüakse igal 3. või 4. päeval (kehtib just mõõduka talumatuse puhul). Mul endal palju selliseid toiduaineid õnneks pole – banaan, hernes, uba, mandel, õun, sealiha, veiseliha, tomat (sellest on kõige raskem loobuda, muust suva) -, aga abikaasa peab väga hoolikalt jälgima, mida suhu pistab. Sestap tuleks teha uus menüü, mis ka tema talumatusi arvesse võtaks. Vahemärkusena olgu öeldud, et ma tunnen end küll paremini, kui endale sobimatuid asju väldin. Ja tal toimib ka.

Hakkan toitu tellima

food healthy vegetables potatoes

Foto: Stokpic, Pexels.com

Kahjuks see ima veel juhtunud pole, et ükski pood mulle head kraami täis toidukoti otse koduukseni tooks. Tallinna lähiümbruses toimib, aga me pole piisavalt lähikandis (olgugi et 120 km/h diiselrongiga jõuab Ülemiste keskusesse 18-19 minutiga). Aga me töötame linnas, kirjade järgi suisa kesklinnas. Lasin paar toidukotti Coopist endale juba tööle tuua. Meil on köök, külmkapp, pliit, väike ahi. Veedame tööl pikki päevi ja teemegi endale seal süüa. Lähiajaks on igasugu mõnusat kraami küll ja veel. Põhimõtteliselt võikski lasta kotid tööle tuua ja siis kodus vajaminev lihtsalt tööpäeva lõpus ise kaasa võtta. Jääb ära hilistel tundidel poes tammumine, igavene “mida kuradit me ostame, mis oleks piisavalt tervislik ega tekitaks kummalgi talumatusi” dilemma, emotsiooni pealt puuvilja-pähklibatoonide ostmine (jõhker kilohind ja ma oskan ise teha!!), üllatavad avastused, et tööl on jälle kapp tühi (ja pood on ebamugavas kauguses Järvel). Tegin esimese testi. Coopis tuuakse tasuta kohale juba 25-eurose ostu korral, mitmel pool mujal pead 40 euro eest ostma. E-poes ongi üpris mugav tooteid sorteerida ja leiab päris palju ka neid, mida varem tähelegi pole pannud. Coopi puhul oli ainus kurb tõsiasi see, et abikaasa rõõmustamiseks (kellele ei sobi piimatooted) tellitud kookosjogurtid jäid tulemata. Selle korvas täiega fakt, et nad koonerdasid kilekottidega. Jess! Ma üldse ei salli, kui iga asi topitakse eraldi kilekotti. Köögivilju oli õnneks ikka mitmekaupa kokku pandud. Tublid. Ahjaa, tellides põhimõtteliselt tore seegi, et saad tasuta suured kilekotid. Nendega võiks poodi minna (või siis ka mitte, kui plaanid edaspidi vaid e-poest tellida) või siis prügikotina kasutada.

Järgmise tellimuse kavatsen teha FreshGo poest. Leidsin sealt need samad kookosjogurtid palju soodsama hinnaga (+ hetkel ka alla hinnatud) ning üleüldse tundub seal väga vahva valik olevat. Ja india pähklite 1 kg pakk üpris samas hinnaklassis kui Promos. Ideaalne baasaine isetehtud batoonide jaoks! Sain sõbralt koodi ka, millega laekus mul kontole 7 eurot raha. Kulutamiseks! Ma pole kade ja jagan oma koodi, millega saad isegi FreshGo kontole raha. Täida registreerudes koodi lahter vaid järgnevalt: siljajürs. Mida mina selle eest saan? No, kui tellid (ehk kulutad oma 7 eurot jne), siis mulle tiksub aasta jooksul sinu kulutatud summadest 2% kontole ja saan kõhu taas punni süüa.

“Kui soovite endale ja oma lastele tervist, toituge ökokartulist!”

Selline reklaam on mulle mõnda aega ühelt Kehra teadetetahvlilt vastu vahtinud. Koos telefoninumbriga. Kõlab hästi ja ajab kartuliisu peale? Ei. Pigem vihastab välja. Miks? Mõtlesin asja üle natuke pikemalt järele ja leidsin 3 põhjust.

1. Üks imetoit ei tasakaalusta üldist ebatervislikku toitumist.

all-natural-1866415_1280

Kui süüa ökokartulit, siis on see kindlasti hea valik, mis aitab liikuda puhtama toidu poole. Kartul on tuntud ju ka kui hea kaaliumiallikas. Kaalium on oluline elektrolüüt, mis tagab nii südame kui ka närvi- ja lihasrakkude funktsioneerimise ja hoolitseb vee tasakaalu eest organismis. Samas, kui ülejäänud toidulaud on üheülbaline ja ebatervislik, ei päästa ka ökokartulike suurt midagi. Oletame, et selle ökokartuliga käivad käsikäes koogid-tordid, lihapooltooted (viinerid, vorstid jne.), suhkrurikkad kastmed. Inimene on tervik ja kogu menüü peaks olema tasakaalus. Kui kaalukauss on ühele poole väga kiivas, siis pisikese asjaga seda otseks ei aja.

2. Ainult kartulist jääb väheks.

Igasugused veidrad monodieedid, mis lubavad kosmilist kaalulangust ja muid imesid, on minu (ja teaduse) silmis mõttetud. Miks süüa ainult ühte asja? Kas sealt saab kõik kätte? Ei. Kuu aega ainult õunte/tatra/hapukapsa/mille iganes peal pole kellelegi pikaajalisi tulemusi andnud. Veebilehed, mis sedasorti jura reklaamivad, kubisevad üldiselt “edulugudest”. Vabandust, aga pole usutav. Kui ma viitsiks (ilmselt ei viitsi), võiksin ka paari tunniga suvalise väljamõeldud edulugudest koosneva ja suvaliste inimeste piltidega veebilehe kokku klopsida ja siis midagi hirmsalt kallist müüa. Vahutada pikka teksti ja lisada lõppu, et see kõik on vaid paari hiirekliki ja pangakaardi koodi sisestamise kaugusel. Ole nii eestlane või iirlane, kui tahad, ainult kartulist ehk monotoidust ära ei ela. Vähemalt mitte pikemas perspektiivis. Toitainete varud saavad ühel hetkel organismis otsa ja kartul neid kõiki ei anna. Tasakaalustatud toitumine eeldab siiski ka muid köögivilju, puuvilju, teravilju, kaunvilju, kala, kana, muna, piimatooteid ja liha (loomsed toiduained pole samas aga kohustuslikud, vaid saab vajadusel/soovil nutikalt asendada, aga siis peab hoolikamalt oma toitainevajadused üle vaatama).

3. Kui elu on muud moodi pekkis, siis ei päästa toit midagi.

shopping-2411667_1280Toitumine on oluline ja sageli jäetakse see tähelepanuta. Samas ei tohiks täisväärtuslikult toitumise tuhinas elu muid aspekte ära unustada. Kui jooksed perele ülitervislike einete kokkamise pärast, keel vestil, läbi linna kõik poed, et kõige puhtamat toorainet hankida ja vaaritad hiliste öötundideni, et hommikul elava surnuna uuesti oravarattasse ronida, siis pole asi seda väärt. Kõigel on piirid, ka tervislikkuse tagaajamisel. Tänapäeval on olemas ka uus moehaigus: ortoreksia ehk püüe kõike “õigesti” teha. See on tervislikkuse äärmus, kus etikettide lugemisest saab haiglaslik kinnisidee ja viimaks ei pruugi suures valesti toitumise hirmus enam miski suust sisse minna. Ühel hetkel suudabki ortorektik vaid seda süüa, mida “puhtaks” ja “tervislikuks” peab ning tihti on need piirid tema jaoks väga ranged. See tähendab ka seda, et inimene veedab päevas mitmeid tunde, muretsedes, millist toitu kuskil üritusel pakutakse.

Igatahes, tahtsin sellega öelda seda, et elu kõik aspektid peavad paigas olema, et end hästi tunneksid. Hästi? Mis tobe ja tühi sõna! Hästi = energilisena, motiveerituna, valmis hommikul ärgates elama!

Sööge siis ökokartuleid, aga ärge unustage, et see pole ainus asi, vaid kõigest väike killuke suures võrrandis. Ja minu reaktsioon sellele reklaamile peegeldab väga hästi seda, mida ma tervisekaubanduses (treenerid, sportlased, toitumisnõustajad jne) hetkel valesti arvan olevat. Lahmitakse niisama, serveeritakse tagapõhjata väiteid, puudub süvitsiminek ja lokkab pealiskaudsus. Tõden, et see postituski pole kes teab mis süvitsiminek, aga see polnud ka eesmärk. Küll ma neid teadusviidetega artikleid veel kirjutan…

Köögiviljade sissetung

Mulle maitsevad köögiviljad. Päriselt. Krõmpsud, mahlased, mitte-kuumusega-ära-tapetud köögiviljad. Jah, mulle meeldib ahjubaklažaan. Ja ahjubataat. Ja vokiroad pannilt. Ja püreesupid. Aga mulle ei meeldi üleliia kuumutatud plögastatud köögiviljad. Ehk siis: mulle ei meeldi tüüpilised sööklaroad. Millegipärast ei osata seal köögiviljadega eriti hästi ringi käia. Pole siis ime, et näiteks enamike laste jaoks on hautatud lillkapsas justkui tegelane õudusfilmist. Meie kontori lähiümbruses on Sparta hetkel küll ainus koht (ja ma ei räägi seda suurest patriotismist, mida koduklubi vastu tunnen), kus osatakse köögivilju austada. Praelisandina on need alati pisut krõmpsud, pole oma värvi kaotanud ja maitsevad hästi.

Toitumisnõustajana räägin klientidele alati ka seda, et krõmpsud köögiviljad on kehasõbralikumad: kõht püsib kauem täis, sest keha peab seedimiseks rohkem vaeva nägema (närima jne.) ja veresuhkur tõuseb aeglasemalt ja stabiilsemalt. Samuti on neis säilinud rohkem vitamiine (eriti näiteks kuumatundlikku C-vitamiini).

Selge pilt, mulle meeldivad köögiviljad ja kõiksugu toitumispüramiide vaadates peaks igaühele selge olema, et tasakaalustatud menüüs (mis katab keha vajadused ja hoiab meid tervena) on need aukohal. Reaalsus on muidugi selline, nagu altpoolt Tervise Arengu Instituudi uuringu põhjal kokkupandud “pärispüramiidist” näeb. Ideaalist on keskmise eestlase tegelik toitumine kaugel. Köögiviljade osa on kõhetuks tõmbunud, maitsestamata kasulike bakteritega piimatooted värviliseks muutunud ja püramiidi kaunis tipukolmnurk mingiks maiustuskatuseks moondunud.

Soovituslik ja tegelik püramiid

Nüüd aga pealkirja juurde! Ilmselgelt üritatakse rahvastiku köögiviljalembust erinevate kampaaniatega suurendada. TAI on isegi päris palju meelde tuletanud, et kaalikas kanni ei kasvata jne. Need on päris ilusad kampaaniad. Näikse, et ka tootjad on hakanud sama liini ajama. Ostan juba mõnda aega poest Juurikasaia ja Juurikapalasid, kus sees porgand-pastinaak-valge uba või peet. Köögiviljapelgurid, ei tasu ehmuda! Sai ja leivake nagu ikka, maitsevahet oluliselt ei ole. Vähemalt neil Fazeri omadel pole väga märgatagi, et juurikad sees oleks. No, pastinaak ja valge uba kaovad kergelt ära, mõned oranžid porganditäpid on jäänud.

Avastasin, et lisaks Fazerile on ka Eesti Pagar pilgu köögiviljadele pööranud. Nende Pehmik oli oluliselt soodsam kui Juurikapala, muide. Peedi-porgandi-pastinaagi-pihlaka – kõlab juba päris ägedalt! Ja näeb ka kirevam välja. Selle suutsin pildilegi püüda. Jällegi, mingit tohutut peedimaiku üle ei käi. Minu peedi-šokolaadikoogil on kindlasti tugevam maitse. Treenitud maitsemeel aimab võibolla kergelt pastinaaki, aga muidu on täitsa pagaritoote maitsega. Aga palju ilusam kui tavaline sai, mida ma ausalt öeldes ei ostagi. Välja arvatud… gruusia “leib”.

20170418_155014

Võiks loota, et on pisut tervislikum kui tavaline sai. Muidugi on kurb, kui köögivilja ainult sellisel ülitöödeldud kujul süüa suudetakse… kuumutamisel on ju paljugi kaduma läinud. Ja noh, päevast köögiviljanormi saia süües siiski täis ei saa. Enne lähevad teraviljaportsjonid lõhki.

Köögiviljad muudavad pagaritooted mahlasemaks ja just sel põhjusel olen endagi küpsetistes neid kasutanud. Vahel ei saa arugi, et valminud keeks on näiteks suvikõrvitsat täis tuubitud. Fazeri saiu vaadates tundub, et kasutatakse mingit köögiviljajahu ehk siis kuivatatud ja jahvatatud köögivilju, Eesti Pagari omas olid konkreetselt juurikatükid näha.

Teise huvitava tootena on poodidesse tekkinud porgandiga hakkliha. Ma ise söön palju köögivilja, aga nende jaoks, kes peavad oma viit köögi-puuviljaportsjonit tikutulega taga ajama, on see heaks abimeheks. Kiikasin Selveris pakendit: 80% hakkliha, 20% porgandit, muud ei midagi. Hoobilt langeb lõpptoote rasvasisaldus, sest porgand tõmbab seda alla. Mitte et porgandil mingid imevõimed oleks, lihakogus on lihtsalt väiksem… Iseenesest ju tore, teadupärast on porgandis leiduv A-vitamiin rasvlahustuv ja parim omandada kuumutatuna ning… hakkliha ju kuumutatakse. Aga… kilohind on kallim. Ühest küljest võiks ju olla odavam kui tavaline hakkliha, aga ei ole. Porgand, kaalikas, kartul, peet on aastaringselt köögiviljaletis saadaval ja kilohind alla 40 sendi. Hakklihal pigem sinna 4-5 euro kanti või enamgi. Vast on selle uue segu hind kallim, sest porgandi riivimine ja kokkusegamine ja üleüldse kuskilt hankimine lisab kulutusi ja näiteks hügieeninõudeid (tuleb ju säilitada teisiti kui liha vms.). Siiski tore, et on olemas ja loodetavasti ei jää kallima hinna tõttu poelettidele konutama… Selveris olid päris mitmed sellised hakklihapakid 50% allahinnatud, sest kuupäev kukkumas. Kui mul oleks täna õhtul hakkliha vaja, siis miks ka mitte, aga nädalamenüüs on pisut teised road ootamas.