Kuidas reisil tervislikult toituda?

Ma ei arva, et end peaks ülemäära piitsutama. Samas ei ole ma kindlasti selle klubi liige, mis usub, et “keha tunneb ära, mida sa vajad, ja just seda sa peakski sööma”. Miks? Sest toidusõltuvused tekivad üpris lihtsalt. Nii võibki keha arvata, et mitu korda päevas maiustamine on talle “vajalik”, kui tegelikult tuleks tegeleda suhkrusõltuvuse taltsutamisega ja veresuhkru stabiliseerimisega. Selleks on vaja aga tasakaalustatult toituda ja kõik vajalikud toitained kätte saada. On ju seegi tõsi, et kui süüa mingit rämpstoitu, siis kehal jääb alles nälg korraliku toidu järele. Võid seda rämpsu sisse toppida küll ja veel, aga midagi on nagu ikka puudu. Korralikku toitu süües tekib aga täisväärtuslikum küllastustunne, mis saabub lisaks ka palju varem.

Reisides esineb tihti minnalaskmise meeleolusid ja igasugune tervislik toitumine lendab vastu taevast. Kindlasti tasub kohalikke hõrgutisi proovida ja kulinaarseid elamusi koguda, aga päris suvalist toitu ei pea endale sisse toppima. Mis naudingu saab näiteks suvalisest putkast ostetud kiires maiustusest? Suurema tõenäosusega saab küll kiire energialaksu (mis kiirelt ka kaob), aga tagatipuks mõned punnidki ja hiljem taas tühja õhu ja lõpmatu täitmatustunde. Reisilt võiks ju tagasi tulla rõõmsana ja kaunimana, kui läksid. Miks tulla tagasi mitmeid kilosid raskemana (kui sa just pole enne ülimalt kondine)? Täisväärtuslikult toitumine tagab reisiks ka parema energialaengu ning jaksad rohkem vaatamisväärsusi ära vaadata.

  • Söö korralik hommikusöök. Kui ees ootab pikk päev, valmistu selleks juba varakult ning ammuta hommikusöögist energiat. Mitmelgi pool Euroopas on levinud saiakesekultuur, aga eelista pigem muna ja köögivilja, kõrvale ehk tõesti mõni täisteravõileib (ohtra köögiviljakoormaga, eks). Kui kohe hommikul süüa ei soovi, jaluta esmalt ringi ja võta midagi nosimiseks kaasa. Päikse käes pargipingil võib hiljem olla üpris mõnus hommikust süüa.
  • Planeeri vahepalasid. Kui oled aktiivsemat sorti reisija, kõnnid tõenäoliselt jalad villi. Ilmselgelt tuleb kõigi nende kilomeetrite peale kimbutama ka nälg. Ole valmis teda vastu võtma! Varu taskusse pähkleid, mõni puuvili või ka rikkalik võileib. Hoia kindlasti ligi ka veepudel, millega end kosutada. Hea vahepala võib päästa su päeva.
  • Söö tugev lõuna. Mis iganes riigis sa ka poleks, võta aega mõnusa lõuna nautimiseks. Istu korraks maha, puhka, kogu jõudu järgmisteks seiklusteks. Söö korralikku sooja toitu, mitte mingeid saiakesi, mille energia kiirelt haihtub või igaveseks puusadele ladestub.
  • Naudi mõõdukalt. Puhkus ei tähenda, et peaksid automaatselt hakkama rämpsu sööma. Naudi kohalikke hõrgutisi, aga tee seda mõistlikes kogustes ja eelista kvantiteedile kvaliteeti. Keha tänab sind, kui teda puhkuse ajal täisväärtusliku, vitamiinidest pakatava toiduga hellitad. Taldrikutäis saiakesi hellitab ehk korra sinu naudingunärvi, aga muud ei midagi.
  • Võta söömiseks aega. Iga suutäis on oluline. Iga suutäis on kingitus sulle endale. Sa oled puhkusel akusid laadimas. Sa ei pea kuhugi jooksma, sul pole kohustusi. Rooma kolosseum või mis iganes muu vaatamisväärsus võib pisut aega oodata. Kiirustades muudad elu vaid närvilisemaks ja tekitad lisapingeid.
  • Pane õhtul rõhku kvaliteedile. Õhtusöögis on sul tõenäoliselt aega. Päevane ringituiskamine on möödas ning saad rahus iga suutäie läbi mäluda. Tee seda. Ja vali kvaliteetseid, armastusega valmistatud roogasid.
  • Söö kohalikku toitu. Päriselt, burgereid ja friikaid saad Eestiski piisavalt mugida. Proovi kohalikku ägedat toitu, naudi piirkondlikku hõngu. Ega sa ometi seepärast nii kaugele reisinud, et saaks vana igavat kiirtoitu manustada? Kui sa just Ameerikas pole, kus burgerid ongi rahvustoit. Aga siis vali samuti mingi ägedam variant.

Toitumisnõustaja ei ole täiuslik sööja

Toitumisnõustajana annan teistele inimestele nõu ja seletan kenasti lahti tervisliku toitumise põhitõdesid või seda, kuidas mõne talumatuse puhul hakkama saada. Kas see aga tähendab, et ma ise 100% tervislikult söön? Iga päev ja igal pool? Ei, kohe kindlasti mitte. Ka mul on paremaid ja halvemaid päevi ning sestap ei pea minu lähenedes komme ära peitma ja taskust õuna välja võtma. Tegelikult… kommid võiks ära peita küll, aga minu eest. Või siis võiks need ise ära süüa ja mulle äärmiselt ebaviisakalt mitte pakkuda. Ma olen päriselt ka tänulik, kui mulle ei anta magusat. See on nagu sõltlasele uimasti andmine, parem mitte alustada. On põhjus, miks ma ei osta koju magusat ega muid asju, mida pole mõistlik/tervislik süüa. Kui need juba ostetud on, on need praktiliselt kõhus. Pikka aega oli Lennujaama kandis (jooksen seal) ärritav Mesikäpa reklaam, millele alati vastu vaidlesin: “Parem komm peos kui komm poes!”. Mõttes ütlesin vastuseks: “Komm poes, komm poes!” Ei ole mulle neid vaja. See aga ei tähenda, et minu lähenedes peaks maiustused ära peitma. Ma tean, et neid süüakse, elu on selline. Endal vahel juhtub ka, aga parem on, kui ei juhtuks, eks.

Toitumisnõustaja toidupoes

assorted fruits

Kui toidupoes suurest näljast mõistus ära hakkab sõitma, on hoopis abikaasa see, kes mu kehvadele valikutele küsimärgi taha seab. Tema on see, kes mind pidurdab. Peaks olema vastupidi? Ei teagi. Toitumisnõustajaks olemine ei muuda mind automaatselt tugevamaks inimeseks, kes suudab kõigi ahvatlustega mänglevalt toime tulla. See annab mulle vastavad teadmised, aga inimloomus jääb ikkagi samaks. Kõige enam valin toidukorvi tooteid jätkuvalt värskest letist, mul on suisa puu- ja köögivilja isu. LCHF reegleid jälgides olen jätkuvalt sellest letist toidukorvi lõviosa saanud, aga lisaks ostnud ka palju kodujuustu, juustu, kala, liha. Tegu aga igati “puhaste toodetega“, st toorainega, mida oma suva järgi maitsestada ja valmistada tuleb. LCHF eeldab ka seda, et teravilja- ja magusariiuleist möödun suure kaarega. Üldiselt õnnestub, aga on ka halvemaid päevi. Ma pole täiuslik. Kassajärjekorras seistes vaatan uudishimuga, mida teised endale korvi on ladunud ja teen põnevaid järeldusi. See on samas ka mingi loovkirjaniku kiiks, tahaks ju tegelaskujust aimu saada.

Inimese toidukorvist võib järeldada:

  • millised on tema söögitegemisoskused (tooraine vs valmistoidud)
  • kas tegu on taimetoitlasega
  • kas elab üksi või kaaslasega (kogused)
  • kas peres on lapsi (sussimaiused jõulude ajal reedavad eriti hästi)
  • kas kodus on loomi
  • kas tulekul on pidu, külalised (salatimaterjal või valmissalat, alkohol vms.)
  • kas tegu on jõusaalihundiga (peamiselt kõrge valgusisaldusega tooted, paar Fit kohukest, valgujoogid, batoonid jne.).

Ma ei mõista enam hukka, sest mu endagi korv pole alati 100% ideaalne. Aga põnev vaadata on ikka. Mis seal järjekorras muud teha olekski? E-poest osteldes jääb kogu lõbu ära.

Minu heitlus kaalunumbriga

appetite apple close up delicious

Ma olen kindlasti paremas seisus kui aastaid tagasi. Kerime aastasse 2013 näiteks. Sinna päris lõppu, mil elasin pärast üht pikka suhet üksinda, jooksin kõigest 2 korda nädalas, joogatasin söögi alla ja söögi peale ning maiustasin lubamatult palju. Nagu oleks füüsiline koormus olnud, aga tegelikult mulle sellest ei piisanud. Sellise pugimise taustal kindlasti mitte. Toona jõudsin suisa 72 kiloni. Õudne. Ma olen 175 cm pikk. Järgmiste aastatega leidsin armastuse, hakkasin toitumisnõustamist õppima ja tõsiselt jooksutrenne tegema (jooksin elus esimest korda lõike). Kaal stabiliseerus 65 kg peale, aga jooksuks oli seda ikka natuke liiga palju. Siis kukkus millalgi 63 peale ja hetkel balansseerin kuskil 61.5 ja 62 vahel plaaniga ikkagi 59 peale langetada (arvutasin targa tabeli põhjal optimaalse võistluskaalu). LCHF on mulle näidanud, et kaal võib langeda, aga niipea, kui sekka satub süsivesikutega patustamise päev, on kaal taas üles hüpanud (glükogeeni ehk süsivesikute varudest rääkides: 1 g süsivesikuid seob endaga 3 g vett), sest keha hoiab vett kinni ja rasvapõletus on taas pidurdunud.

Lükka patud homsesse

Lõpetuseks üks väga veider nipp, mis teatud piirides toimib. Viimasel ajal olen oma makrotoitainete osakaalude jälgimiseks hakanud uuesti kasutama TAI Nutridata programmi. Mulle meeldib selle Eesti-kesksus, vahel saab täiesti konkreetsed tooted kirja pandud (a la Farmi kohuke). Mõnel kehvemal päeval, kui näen, et tegelikult enam numbrite järgi rohkem süüa ei tasuks, aga suu ikka edasi matsub, kirjutan selle konkreetse päeva “patud” järgmisesse päeva ehk esmaspäeva õhtul saadud kalorid lähevad kirja teisipäeva hommikuks. Kui päris teisipäev kätte jõuab, saab selle patu võrra vähem süüa ja kokkuvõttes on kõik tasakaalus. Kindlasti ei tasuks hakata lõputult edasi lükkama. Võtkem näiteks selline absurdne olukord: lükkad iga päev natuke patte järgmisse päeva, saad iga päev üha vähem süüa ja nädalavahetuseks on alles jäänud 0 kalorit. Mis teed? Nälgid? Pigem ei. Selle edasilükkamisega ei tohi juba algusest saati liiale minna. See on üksikute libastumiste katmiseks, mitte selleks, et nädal otsa magusat vohmida. Libastusid esmaspäeval? Kirjuta üleliigne teisipäeva alla, söö teisipäeval vähem ja alusta kolmapäeval puhtalt lehelt.

Mis sellest kaalulangetamisest sai?

blue tape measuring on clear glass square weighing scale

Foto: Pixabayst, Pexels.com

9. mail ei tähistanud mina ei Euroopa päeva, ei mingit võidupüha, vaid teatasin, et hakkan kaalu langetama, et kuu aega hiljem, 9. juunil juba sihvaka sportlasena Eesti Meistrivõistluste stardis seista. Üllatavalt sai sellest üks mu populaarsemaid postitusi, sest tuli välja, et inimestele meeldib teiste kaalunumbritest lugeda. Tegelikult jagasin seal ka 3 põhimõtet, mida ise kasutada plaanisin ja mida laias laastus ka klientide peal kasutan, nii et tegu oli siiski ka kasuliku teabega. Et tollest eelmisest postitusest laialdasemat kasu oleks, tuleks hankida mõni GK-teemaline raamat, näiteks minu armastatud GK piibel, või peaks ma kirjutama ka selle kohta pika arutelu või saama viimaks valmis need toitumisteemalised e-kursused, mil mul siiani kondikavadena paigas on.

Kas kaal langes?

Kaks kuud tagasi näitas kall 63,3 kg ja mina unistasin 3 kiloga hüvastijätmisest. 8. juulil kell 18 ehk pühapäeva õhtupoolikul, mil tehtud üks korraliku tempoga 15 km pikkune jooks ja keres parajasti mitu tassitäit vett (sest jube lämbe oli ja janutama ajas), juuksed dušitamisest veel märjavõitu ja keres 3 prisket nektariini, näitas digitaalne kodukaal 62,4 kg. Kui keegi märkas, siis loetlesin mitmeid pehmendavaid asjaolusid, mille võrra võiks selle numbri mõnesaja grammi võrra väiksemaks ilustada. Tühja neist grammikestest, nagunii kõigub kehakaal päeva lõikes sõltuvalt söömisest-joomisest, trennist ja kes teab veel millest. Ütleme kokkuvõtteks vaid nii, et langes, aga mitte loodetult palju.

Algus oli ilus

GK tabel

Esimesed nädalad olin kenasti ree peal, täitsin hoolega selliseid tabeleid, mida muidu kasutan klientide menüüanalüüsis. Eelmises kaalupostituses tõin ka välja, kui palju portsjoneid ma 2400 kcal (minu päevane kulu 2900 – defitsiit 500 kcal, et kaalu langetada) täissaamiseks midagi sööma pean. Eraldi arvestust pidasin GK punktide üle. Selline kombineerimine on kõrgem pilotaaž ja nõuab pisut hoolikamat mõtlemist kui muidu, aga toitumisnõustajana olen klientide sääraseid kavasid küll ja veel koostanud. Endale üritasin siis jooksvalt asja paika panna, tõmmates pärast igat ampsu vastavatesse lahtritesse kriipsukesi. Kriipsukesed on mu lemmikmeetod! Lisaks muidugi ka asjade mahatõmbamine (toimib endale ülesannete püstitamisel ja nende täitmisel).

GK punktid said hõlpsamalt täis kui toiduportsjonid. Süsivesikute allikaid tuli eriti valvsa kullipilguga jälgida. Sest… 1 banaan on sama toimega mis 2 viilu leiba või 1,2 kg maasikaid/mustikaid/vaarikaid või 2 õuna/pirni. Portsjonite maailmas juhtus pigem seda, et mingeid asju kippus väheks jääma. Kaalulangetamise puhul on aga oluline, et EI söödaks liiga vähe. Nii saab vältida seda söömasööstu hetke, mil tahaks kõike kõige rasvasemat ja suhkrusemat süüa, sest eelnev askeetlus on tekitanud meeletu nälja. Ma tõesti pean oma e-kursuse valmis tegema ja asja süstematiseeritult selgitama, sest see teema on ühte-kahte-kolme postitusse kokku pressimiseks liiga mahukas. Klientidelegi tuleb mitu korda selgitada ja lehekülgede kaupa materjale kaasa anda.

Mis juhtus?

Ma ei mäleta mingit tohutut murdepunkti. Kritseldused paberil näitavad, et mitu nädalat hiljem olin veel usin jälgija. Ühel hetkel hakkasid need tühjad lehed aga järjest tühjemaks jääma. Süüa tehes ikka mõtlesin GK peale, aga järjepidevus kadus.

Mingil hetkel hiilisid tagauksest sisse valgubatoonid, mida vohmisin enne staadionivõistlusi. Jah, tegin staadionidebüüdi (3000 m), jooksin üllatavalt kiiresti ja siis jooksin veel kord kenasti (5000 m), korra entusiastliku algusspurdiga ribadeks (1000 m) ja korra metsiku naiseliku kõhuvaluga (800 m). Esimest korda käisid jalas ka naelikud, esmalt võõrad. Esimest korda läksin staadionile enam-vähem nalja pärast, aga mingil hetkel olin juba Kohila pikamaajooksusarja punkte lugemas. Juhtub. Hooaja “tähtsad” võistlused ehk Rapla 10 km ja Narva poolamaratoni keerasin aga totaalselt kihva. Suure kaalulangetuse keskel ei suutnud aru saada, miks numbrid end väiksemaks ei keri, kahtlustasin allergiat, kulutasin eraarstile terve varanduse, lahkusin teadmisega, et muidu olen terve, aga nina on seest turses. Taskusse pistsin ka rõveda hormoonravimi, mida kohe suure hurraaga ninna pritsisin, lootes nohule viimaks leevendust saada. Läbi kohutava suremise ja 7 minutit aeglasema lõpuajaga finišisse veeredes adusin, et võistluspäeva hommikul on see viimane asi, mida manustada. Katse-eksitusmeetodil tuvastasin sellegi, et hommikul võetud ravim õhtust rasket trenni ei sega. Aga Rapla oli juba untsus. Ei jaksanud pingutada, kehalt oli paar käiku maha kruvitud, võttis ruttu hingeldama, nina ei avanenud kohe üldse mitte. Tegin korrektuure ja lootsin Narvas siiski normaalse ajaga (tegelikult ikka uue rekordiga) lõpujoone ületada. Olen aga inimene ja ilmutan mõnes olukorras väga nõrka tahtejõudu. Nii ka Narvas hotellis hommikusöögilauas, kus üleliia erinevaid asju sisse vohmisin. Oleks vaid GK peale mõelnud, poleks sellist liigsöömist juhtunud, aga mingi kiiks ütles, et pooliku hommikul tuleb süüa. Loll. Ise toitumisnõustaja. Mõistus jäi tõepoolest koju maha. Tuleb süüa, aga mitte pugida. Jälle omad vitsad nüpeldavad. Millegipärast pole ma siiamaani endale ideaalset võistlushommiku toitu leidnud.

Mis edasi?

Suur suvi on käes ja lähinädalatel jätkan võistlemist kummalistes kohtades ja harjumatutel distantsidel. Lühidalt öeldes treenin kiirust. 10 000 m Kohilas, 2000 m Viljandis, 5 km eraldistardist Kiilis – ees ootavad põnevad ajad. Vahelduseks on isegi lõõgastav, et pole vaja üle 10 km punnida. Londoniski jooksin kohaliku tähtsusega pargijooksul 5 km ja võitsin elus esimest korda. Läheb ka nii.

Kavatsen uuesti tabelikesed ette võtta ja hakata usinalt kriipse tõmbama. Hooaja suursündmuse ehk maratonini on 2 kuud. Parajalt aega, et end vastupidavaks, nõtkeks ja kiireks treenida. Suudan küll! Kuidas ma seda aga teen? Veebruaris koostasin põhjaliku mõttetöö tulemusena 3 päeva menüü ja kinnitasin selle kodus külmkapile. See toimis, tõepoolest toimis. Ostsime poest õigeid asju, teadsime alati, mida konkreetsel päeval süüa, kuni ühel päeval lihtsalt enam ei toiminud. Ei teagi, kas tüütas ära või oli vahepeal kiire ja tegime muid toite, aga… vajus ära. Selle juurde võiks tagasi minna, aga natuke peaks baasretsepte muutma. Inglismaal olles lugesin ja markeerisin hoolega veel üht Holfordi tarka raamatut “Optimum Nutrition for the Mind“. Ta kirjutas lühidalt ka rotatsioonidieedist ja sellest, kuidas talumatustestis välja tulnud toiduaineid tuleks kuu aega täielikult vältida ja seejärel roteerida, nii et mittesobivat toitu süüakse igal 3. või 4. päeval (kehtib just mõõduka talumatuse puhul). Mul endal palju selliseid toiduaineid õnneks pole – banaan, hernes, uba, mandel, õun, sealiha, veiseliha, tomat (sellest on kõige raskem loobuda, muust suva) -, aga abikaasa peab väga hoolikalt jälgima, mida suhu pistab. Sestap tuleks teha uus menüü, mis ka tema talumatusi arvesse võtaks. Vahemärkusena olgu öeldud, et ma tunnen end küll paremini, kui endale sobimatuid asju väldin. Ja tal toimib ka.

Hakkan toitu tellima

food healthy vegetables potatoes

Foto: Stokpic, Pexels.com

Kahjuks see ima veel juhtunud pole, et ükski pood mulle head kraami täis toidukoti otse koduukseni tooks. Tallinna lähiümbruses toimib, aga me pole piisavalt lähikandis (olgugi et 120 km/h diiselrongiga jõuab Ülemiste keskusesse 18-19 minutiga). Aga me töötame linnas, kirjade järgi suisa kesklinnas. Lasin paar toidukotti Coopist endale juba tööle tuua. Meil on köök, külmkapp, pliit, väike ahi. Veedame tööl pikki päevi ja teemegi endale seal süüa. Lähiajaks on igasugu mõnusat kraami küll ja veel. Põhimõtteliselt võikski lasta kotid tööle tuua ja siis kodus vajaminev lihtsalt tööpäeva lõpus ise kaasa võtta. Jääb ära hilistel tundidel poes tammumine, igavene “mida kuradit me ostame, mis oleks piisavalt tervislik ega tekitaks kummalgi talumatusi” dilemma, emotsiooni pealt puuvilja-pähklibatoonide ostmine (jõhker kilohind ja ma oskan ise teha!!), üllatavad avastused, et tööl on jälle kapp tühi (ja pood on ebamugavas kauguses Järvel). Tegin esimese testi. Coopis tuuakse tasuta kohale juba 25-eurose ostu korral, mitmel pool mujal pead 40 euro eest ostma. E-poes ongi üpris mugav tooteid sorteerida ja leiab päris palju ka neid, mida varem tähelegi pole pannud. Coopi puhul oli ainus kurb tõsiasi see, et abikaasa rõõmustamiseks (kellele ei sobi piimatooted) tellitud kookosjogurtid jäid tulemata. Selle korvas täiega fakt, et nad koonerdasid kilekottidega. Jess! Ma üldse ei salli, kui iga asi topitakse eraldi kilekotti. Köögivilju oli õnneks ikka mitmekaupa kokku pandud. Tublid. Ahjaa, tellides põhimõtteliselt tore seegi, et saad tasuta suured kilekotid. Nendega võiks poodi minna (või siis ka mitte, kui plaanid edaspidi vaid e-poest tellida) või siis prügikotina kasutada.

Järgmise tellimuse kavatsen teha FreshGo poest. Leidsin sealt need samad kookosjogurtid palju soodsama hinnaga (+ hetkel ka alla hinnatud) ning üleüldse tundub seal väga vahva valik olevat. Ja india pähklite 1 kg pakk üpris samas hinnaklassis kui Promos. Ideaalne baasaine isetehtud batoonide jaoks! Sain sõbralt koodi ka, millega laekus mul kontole 7 eurot raha. Kulutamiseks! Ma pole kade ja jagan oma koodi, millega saad isegi FreshGo kontole raha. Täida registreerudes koodi lahter vaid järgnevalt: siljajürs. Mida mina selle eest saan? No, kui tellid (ehk kulutad oma 7 eurot jne), siis mulle tiksub aasta jooksul sinu kulutatud summadest 2% kontole ja saan kõhu taas punni süüa.

Omad vitsad peksavad: kuu aega kaalulangetamist

Täna otsustasin alustada 30-päevase kaalulangetusprogrammiga. 9. mai, täpselt kuu aega hooaja esimese poole tähtsaima võistluseni: 21,1 km Narvas, ühtlasi ka Eesti meistrivõistlused poolmaratonis. Ei, ma pole ülekaaluline. 175 cm ja 63,3 kg teeb kehamassiindeksiks (jõusaalivendade jaoks pisut ebausaldusväärne näitaja, aga mulle sobib) 20,67 ehk jään normaalsuse (19-25) piiridesse. Lihaseid nagu on, jooksen keskmisest eesti naisest kiiremini, aga… 63 on pigem selline number, mida talun kinnipigistatud silmaga talvel, kui käib ettevalmistusperiood. Usun, et 60 oleks palju mõnusam mass, mida igale kilomeetrile endaga kaasa tirida. Arvestades, et keskmiselt tuleb ikka 75 või enam kilomeetrit (kergel nädalal 60 kanti, raskematel ületab 100 piiri; hetkel koos 41 ja nädal pole poole pealgi, pikad trennid veel tulekul) nädalas, siis tassin seda pisut raskevõitu keret ju üpris kaugele endaga kaasa. Ja pikamaajooksjad on pigem ikka kõhnapoolsed. See tähendab… need kiired pikamaajooksjad, kelle kõrval ma pirakas välja näen.

Niisiis 3 kg. Tõenäoliselt kulub selle (tervislikuks) allasaamiseks pisut kauem kui 30 päeva, kuna tervislik kaalukaotus on pigem 2-2,5 kg kuus. Selline kaotus, mis on jäädav ega nõua äärmuslikke meetodeid. Ma olen ise toitumisnõustaja, räägin inimestele, kuidas toitumine tasakaalu saada ja ennast kahjustamata kaalu langetada. Kohe kindlasti ei kavatse ma iseenda peal mingeid napakaid dieete katsetada. Ma ei hakka nälgima, sest siis ei jaksaks ma ju ka trenni teha. Just seda aga Narva minult nõuab: trenni. Palju kvaliteetseid trenne. Nagu näiteks see aeroobsel lävel joostud 15 km, millega end täna lõbustasin. Samuti ei soovita ma kellelegi äärmuslikke vahendeid. Totter enesepiinamine. Toob korraks ehk kiired tulemused, aga pole põrmugi nauditav ning liiati tulevad need kilod kergelt tagasi, kui libastuda või “normaalselt” sööma hakata. Rikub vaid organismi ära. Kui tahad teada, milliseid põhimõtteid ma rakendan, loe aga rõõmsalt edasi.

1. Kaloridefitsiit: 500 kcal

Kõik dieedid, mis käsivad süüa 1000/1500 kcal või muu sarnase minikoguse, soovitan kohe heaga kuradile saata. See on liiga vähe. Mu baasainevahetus ehk kõigest ellujäämiseks vajalik energiahulk on juba 1400 kanti. 1000 süües ma lihtsalt kõngeks. 1500 aitaks mul ehk rongi pealt tööle kõndida, aga trennist võiks vaid unistada. Oma päevase energiakulu võid arvutada näiteks Tervise Arengu Instituudi energiasoovituse kalkulaatori abil. Seal tuleb kirja panna oma andmed ja hinnata koormust (kerge, keskmine, suur). Kalkulaator väidab, et vajan päevas 2645 kcal. Mul aga on selline tore pulsikell, mis ka väljaspool trenne samme loeb, ning pean seda kõige adekvaatsemaks näitajaks. Kell teab ju täpsemalt, kui palju trennis kulutasin. Tänane mõõdukas tempos jooks kulutas näiteks 1202 kcal. Menüü arvutamise aluseks võtsin kellalt nädala keskmise kulu: 2900 kcal. Kaalulangetamiseks on mõistlik defitsiit 500 kcal, nii et minu eesmärgiks saab tarbida 2400 kcal päevas. Sellise numbri peale enamik dieeditajaid tõenäoliselt minestavad. Issand, kui palju!!! Ohjah, aga kulub ju palju. Ma olen aktiivne ja pealegi pikk.

Kordan: päevase kaalulangetuskaloraaži arvutus käib nii:

päeva keskmine kulu (kalkulaatorist/kellalt) – 500 kcal

2. Portsjonite arv paika vastavalt kaloraažile

Toidupüramiidi kaunist värvilist pilti on näinud vast igaüks. Tasakaalustatud menüü eeldab ka kõigist toiduainegruppidest teatud portsjonite arvu tarbimist. TAI on kenasti portsjonite suurused ja soovitusliku portsjonite arvu vastavalt kaloraažile üles riputanud. Ainult kaloreid taga ajades saab abi näiteks ka Nutridata programmist, kuhu saab päeva jooksul kõik toidud sisse toksida. See on lihtne abivahend, kus saab koguseid määrata silma järgi ka foto pealt. Väga mugav. Aga… kalorid võivad küll klappida, aga toit võib sellest hoolimata olla üheülbaline. Nutridata kasuks võib samas muidugi öelda, et ta näitab ka makro- ja mikrotoitainete suhtarvusid (mitu % valku, kas A-vitamiini sai normi järgi jne.). See toksimine võib vahel aga ära tüüdata. Olen seda juba piisavalt teinud. Seekord valisin portsjonite meetodi. Kui süüa nii palju, kui on soovitatud, peaks õige kaloraaži täis saama küll. Grammikaupa täppisteadus pole nagunii minu teema. Ma ei õpeta ka kunagi klientidele, et tuleb süüa 113 grammi pirni vms. See jälgimine peab olema piisavalt hoomatav ja mõnus ning nii märkamatu, et selle saab hõlpsalt igapäevaellu põimida.

Oma päevase portsjonite arvu leidsin siit ja seejärel korrigeerisin pisut. Nimelt on riiklik püramiid natuke erinev sellest, mida toitumisnõustamist õppides kasutasin. Kooli püramiidis on köög- ja puuvilja osakaal suurem ning eraldi välja toodud ka hapendatud toidud ja kaunviljad. Tabelist võtsin numbrid siis 2400 kcal jaoks. Kärpisin pisut teraviljamajandust ja lisasin selle arvelt juurde puuviljadele. Köögiviljade jaoks valisin maksimaalselt suure numbri. Rasvad jagasin kolmeks: küllastunud/oomega-6 (loomsed allikad nagu rasvased piimatooted, liha), monoküllastumata (oomega-9: rapsi- ja oliiviõli, avokaado, oliivid, mandlid) ning oomega-3 (kreeka pähklid, rasvane kala, lina-kanepi-chiaseemned). Ja nagu enne mainitud, jälgin mina ka hapendatud tooteid ja kaunvilju.

Eesmärgid siis igaks päevaks sellised:

  • köögiviljad: 7 portsjonit
  • puuviljad: 5 portsjonit
  • teraviljad (sh. kartul): 8 portsjonit
  • küllastunud rasvad ja oomega-6 (loomsed): 3 portsjonit
  • monoküllastumata rasvad: 4 portsjonit
  • oomega-3: 2 portsjonit
  • kaunviljad: 1-2 portsjonit
  • piimatooted: 3 portsjonit
  • liha/muna/kala: 3-4 portsjonit
  • hapendatud tooted: 1-2 portsjonit
  • maiustused, näksid, aga ka spordijook: kuni 4 portsjonit

Kui suur on üks portsjon? Sõltub toiduainegrupist. Ka see on kenasti ja selgelt netis olemas.

3. GK päeva lõikes tasakaalu

GK ehk glükeemiline koormus pajatab sellest, kuidas toidus sisalduvad süsivesikud veresuhkrule mõjuvad. See on pikk ja keeruline teema, aga nende jälgimine on kaalulangetusel väga oluline. Õpetan seda tavaliselt ka klientidele. Ise olen õppe käigus 2 nädalat jälginud ja nüüd siis uuele ringile. Lühidalt: mida magusam/rohkem töödeldud toit, seda vähem seda süüa saab. Näiteks on suur vahe ka meeldivalt krõmpsudel ja pehmeks plögaks keedetud makaronidel. Mis arvad, kumb veresuhkrut stabiilsemana hoiab? Suurbritannias väga popp teema. Eestis on GK vaikselt kanda kinnitanud, ilmunud on ka kokaraamatuid. See teema väärib eraldi postitust, ei hakka sellel väga peatuma. Kaalulangetuseks sobiv GK on 45, ma teen trenni ja olen pikk, nii et vastav tabel lubab mul süüa 50-55 GK. Toitude juures lisaks portsjonitele GK jälgimine tähendab, et valin oma süsivesikuid hoolikamalt. Pigem marjad kui banaan. Pigem täisteraleib kui mõnus pehme gruusia sai. Pigem kartul kui bataat. Portsjoneid ja GK-d saab sobitada, olen klientidele isegi selliseid menüüsid koostanud. Ise vaatan jooksvalt, ei hakka suuri plaane ette tegema. Samas on meil külmkapil see 3 päeva menüü veel ka, millest natuke juhinduda.

GK jagunemine päeva lõikes:

  • Hommikusöök: 15 GK
  • Vahepala: 5 GK
  • Lõuna: 10 GK (pika jooksu pühapäeval 15)
  • Vahepala: 5 GK
  • Vahepala: 5 GK
  • Õhtusöök: 10 GK

GK puhul on toidukorra väärtuseks üldiselt 10 ja vahepalaks 5. Et 50 täis saada, valisin suurema hommikusöögi. Ja mis värk on 2 vahepalaga lõuna ja õhtu vahel? See värk, et õhtul jõuame koju 20 paiku ja sööme tihti alles kell 21, nii et näljasurma vältimiseks on 2 vahepala hädavajalikud.

NÄIDE

32215036_10211759655566259_3503811612584706048_n

Täna lõunaks sain kenasti oma 10 GK-d täis. Tegin väikse köögiviljapajaroa punase karripastaga: pannil oliiviõli kuumaks, juurde 1 spl karripastat, 1 hakitud punane sibul, 1 kartul, lõpupoole veerand lillkapsapead ja sorts vett koos punaste poolitatud läätsedega. Kõrvale hakituna 1 paprika ja 4 oliivi. Sardiinikonservi tahtsin ka süüa, aga ei suutnud katkise avajaga seda lahti muukida. Tuleb abikaasa ära oodata.

Portsjonite maailmas sai selle einega kirja: 2 köögivilja, 1 teravili/kartul, 1 kaunvili, 2 monoküllastumata rasva (oliiviõli ja oliivid) ning idee poolest oleks pidanud ka liha/kala ja oomega-3 kirja saama, kui ma konservi ära söönuks.

Mis tunne on olla “erivajadustega”?

Hoiatus: tegu on pisut vinguva postitusega, aga otsustasin, et parem on natuke frustratsiooni välja elada, kui endasse koguda.

Mida sügavamale ma toitumisteemasse kaevun ja juurde õpin, seda enam hakkan ma sööma teistmoodi kui nn. keskmine eestlane, kelle päevapraad koosneb tingimata lihast ja kartulist. Igaüks teab muidugi ise, kuidas ta sööb ja mida ta teeb, aga kuna enamik toidukohti näiteks minu töökoha vahetus naabruses on enam-vähem koolisöökla tasemel, siis pean tihti tõdema, et ei olegi justkui midagi süüa. Ma ei taha ülitöödeldud toitu (lihapallid) ega liigselt piimatooteid (mul pole talumatust, seega natuke söön), sest neist tekib mul raske olemine. Toit peaks andma energiat, mitte muutma uimaseks. Paraku näib olevat norm, et kõht süüaksegi 100% täis ja kohe pärast lõunat ongi vastupandamatu soov pikali visata ja leiba luusse lasta. Kui ma teen ise toidu kaasa ehk söön seda, mis minu kehale kõige enam meeldib, siis tunnen ma pärast söömist, et sain energiat juurde, sestap on ka väljassöömisi vähemaks jäänud.

Mida ma siis otsin? Palju köögivilju, puuvilju, kvaliteetset täisteravilja (nt täisterapasta, mitte ülipehmeks keedetud nisumakaron), õlikastmega salateid (peab tõdema, et enamikes kohtades peetakse salatiks üht väikest hiina kapsa lehekest, mil üldse kastet peal pole), värskest toorainest valmistatud toitu, hingega toitu (poetoidu puhul on tihti tunda, nagu oleks see toit juba “surnud”, sest pole seda värskust)…

Kahjuks ei leia alati seda, mida vaja. Tõtt-öelda tõden juba kerge ärevusega, et kui varem mulle meeldis külas käia ja just toit oli see põnevust tekitav komponent, siis nüüd ma natuke kardan küllaminekut, sest “äkki seal pole midagi süüa”. Sestap võtan ise mingid puuviljad, suupisted või kasvõi koogigi kaasa. Kõige sagedamini viingi näiteks hummust ja dipitavaid köögivilju ning need süüakse ära ka. On juhtunud selliseid üritusi, kus ongi klassikaline “Eesti sünnipäevalaud” ehk kartulisalat, liha, kartul, kuumutatud hapukapsas, erinevates paneeringutes kala, igasugu magusat jne. Värskeid köögivilju, nt salati kujul või niisama närimiseks kohtab harva. Lauas istudes söön ikka, aga päris mitu korda on pärast olnud väga halb olla. Kõht valutab, on kinni, keerab, toit tahab hakata üles tulema, järgmisel päeval on pohmaka tunne. Tavaliselt söön siis kodus järgmisel päeval peamiselt hapukapsast ja värskeid marju-puuvilju. Mõne päevaga hakkab kõht taas läbi käima ja… tuleb välja eriti haisev jama.

Võib öelda, et ma olen toidu osas pirtsakas, aga ma tõesti ei taha, et mul iga kord pärast söömist on paha olla. Nii ei saa ju elada ega trennigi teha. Poeski käies tuleb masendus peale, sest raske on leida normaalset leiba ja paljud letid on minu jaoks üpris mõttetud, kuna sealt pole midagi hamba alla võtta. Vahel ongi tunne, nagu oleks mul toidu osas mingi “erivajadus”, sest erinen keskmisest ega soovi seda, mida laialt pakutakse.

That Sugar Book -kuidas end “tervislikust” haigeks süüa

115487964 Manchesteris reisil olles tabas mind ühtäkki raamatute tellimise hoog ja nii ma Amazoni lahti lõingi. See kõik algas Jamie Oliveri uuest raamatust, mida olin seal poes näinud. Tellisin selle ja siis veel mõne… Muidugi sai valituks ka Patrick Holfordi GK-dieeti tutvustav “piibel” ja seesama, millest nüüd kirjutan: “That Sugar Book”. Damon Gameau raamat, millest on tehtud ka suhkrust nõretav ja (loodetavasti) silmiavav film.

Damon oli juba mitu aastat vägagi normaalset toitu söönud, olles suhkrukoguseid tugevalt vähendanud. Lihtsalt selleks, et ühele naisele meeldida, võttis ta alla ja tundis end väga hästi. Tema menüü oli põhimõtteliselt paleo-toit, mis sisaldas 50% rasva, 26% valku ja 24% süsivesikuid. See ei ole kindlasti menüü, mida ma isiklikult soovitas. Eriti just kõrge valgusisalduse tõttu (kurnab neerusid, luude hõrenemine, kuna Ca viiakse luudest välja) ja seepärast, et nii vähe süsivesikuid süües võib aju kergelt nälga jääda ja vastupidavussportlased sellel kaua vastu ei peaks. Siiski on see parem variant kui enamike inimeste igapäevamenüü, kuna sisaldab palju maitsvat rohelist kraami, seemneid, pähkleid, avokaadot, hummust ja päris liha (kanafilee, mitte kahtlased lihapallid).

20151207_182326

Raamatu jaoks tehtud eksperimendis sõi Damon 60 päeva ehk 2 kuud järjest iga päev 40 teelusikatäit suhkrut (Austraalia keskmine). Trikk seisnes selles, et ta tarbis nn. tervislikke toite, mille puhul inimesed ei adugi, et need üleüldse suhkrut sisaldaks. Olen isegi märganud, et inimesed ei saa aru, kui palju nad tegelikult suhkrut sisse söövad. Tihti mõeldakse, et väike šokolaad ei ole midagi, kuna muidu väga ei maiusta, aga siis ongi tähelepanuta jäänud salajased hiilijad nagu suhkruga leib (poes on heal juhul 2-3 leiba, kus ei ole suhkrut; tavaliselt on koorikleivad suhkruvabad), heeringafilee õlis (jah, soolasel fileel on suhkur hulgas, isegi õrnasoolalõhe pole sellest pääsenud, tomatikastmes kalast rääkimata), “ülitervislikud” müslibatoonid, hommikusöögihelbed, mahlad (mahlajoogid ja nektarid neist kõige jubedamad), magustatud jogurtid, soolased kastmed, purgisupid, puuviljakonservid, maksapasteet… Kes silte tähelepanelikult ei loe või suuremat osa toidust ise toorainetest kokku ei sega, õgib märkimisväärse koguse suhkrut. Käige üks kord niimoodi poes, et loete silte. Võite üllatuda. Ja suhkrul on muidugi ka sada erinevat nime: glükoosisiirup, sukroos, sahharoos, dekstroos (väga kiirelt imenduv viinamarjasuhkur), maltoos (teraviljasuhkur) …

 

20151207_185325

Killuke suhkru perekonnast

 

Üldjuhul on petlikud ka enamik tumedaid šokolaade. Šokolaadi puhul ei piisa sellest, et pakendil on “tume” või “dark”. Kui kakao protsenti antud pole, siis on esimene koostisosa (ehk mida ongi tootes kõige rohkem) suhkur. Kui pakendil on kirjas 70% vms, siis on esimene koostisosa kakaomass ja tegu on normaalse šokolaadiga.

Tagasi raamatu juurde… Ka mahlu juues tasub meeles pidada, et klaas õunamahla ei võrdu neli õuna, vaid neljas õunas sisalduv suhkur. Kas see polegi siis naturaalne? Jah, on, aga ka fruktoos tõstab veresuhkru taset ja toob kaasa muud hädad. Mahlast on kiudained eemaldatud. Kui ise mahla pressid, siis jääb ju kiuline möks alles. Kuhu see läheb? Tavaliselt prügikasti. Sestap tasub pigem smuutisid teha, sest sinna läheb terve puuvili (võimalusel ära koori!).

 

20151207_190209

Tüüpilised toidud eksperimendi ajal

 

Mis juhtus eksperimendi ajal Damoni kehaga? Meeles tasub pidada, et ta jättis oma päevase kaloraaži muutmata, muutes vaid menüüs olevaid toite. Ta tegi eksperimendi ajal mitmeid analüüse. Tervest inimesest oli saamas diabeetik, maksanäitajad olid kohutavad (rasvunud maks), testosteroon (ehk ka viljakus) läks alla, isud täitsa sassis, ta võttis mitu kilo kaalus juurde ja kasvatas korraliku kõhu. Vaid kahe kuuga ja nn. tervislikke toite süües. Enamik inimesi annab igapäevaselt ka oma lastele magusaid jogurteid. Asi pole rumaluses, vaid teadlikkuses. Kes meist poleks siis meedia kaudu kuulnud, et jogurt on kasulik, kuna sisaldab kõhule häid baktereid? Jah, sisaldabki, aga parem on võtta maitsestamata jogurt ja lisada sinna näiteks peotäis mustikaid. Harjumise asi! Peagi tunduvad enne maitsenud suhkrulurrid päris jubedana…

Kui eksperiment lõppes, pöördus mees oma endise toitumise juurde ja tervislik seisund paranes kiirelt ja märgatavalt. Raamatu viimases osas on päris palju ägedaid retsepte, mis annavad tõuke mõnusate roogade valmistamiseks. Pole jõudnud veel ise ühtegi proovida, aga hakkan pärast seda postitust nädalamenüüd kokku panema ja põhinen seekord sel raamatul. Jah, ma oskan ise toite välja mõelda, aga vahel on väga värskendav teiste retsepte inspiratsiooniallikana kasutada.

Mulle meeldis see raamat väga, olgugi et ma kõigi toitumissoovitustega (liialt valku, vähe süsivesikuid) ei nõustu. See on väga värviline ja mõneti lõbus, seletades samal ajal ära ka kogu olulise teadusliku poole, nt insuliini olemuse. Damon illustreerib mitmeidki asju vahvate piltidega ja need jäävad meelde. Kui raamatu läbi sain, oli mu esimene reaktsioon: selle peab eesti keelde tõlkima! Võimalik, et kirjastuseplaanid lähevad varsti käiku… Elame-näeme!

 

20151207_185354

Sedasorti lihtsad pildid seletavad keerulisi asju.

 

Ja lõpetuseks paar hädaabiampsu, mis suure suhkrunälja peletavad. Mõni neist võib kõlada veider, aga autor lubab, et töötavad. Olen mitmeid proovinud ja nõustun!

  • lusikatäis kookosrasva
  • peotäis pähkleid
  • pool avokaadot
  • lonks õunaäädikat
  • soe maguskartul
  • kookospiimas või vees leotatud chia seemned
  • L-glutamiini pulber veega

Kaera-kohupiimapannkoogid

Toitumisnõustamist õppides tuleb ka ise kõik need dieedid läbi teha, mida kunagi klientidele välja pakkuma hakata. Tegelikult on “dieet” tobe sõna, sest mitmeski mõttes on tegu püsiva elustiiliga, mis tuleb ja jääb. Ma ei usu enam ammu imedieetidesse, sest nende toime on üldjuhul sama pikk kui dieet ise ehk vaid paar nädalat. Sestap on “toitumine” hulga parem sõna. Hetkel testingi enda peal GK-toitumist, mis tähendab, et valin suhu pistetavaid süsivesikuid hoolega ja pean nende üle arvet (2 järgneva päeva menüü on üldjuhul ette planeeritud). Muidugi jälgin ka seda, et piimatooteid üle ei tarbiks ning et valgud ja rasvad oleksid kvaliteetsed. Igapäevatoidus on aukohal seemned (chia ja lina) ning oliiviõli, nii et kasulikud ja asendamatud rasvhapped saab kätte. Süsivesikute puhul jälgin, et need veresuhkrut liigselt ei kõigutaks. Hirsipudru asemel tähendab see kaerahelbeputru, kuna hirss, olgugi et kasulik, teeb veresuhkruga õudusi. Samuti ei näksi ma enam riisileivakesi, sest needki (mis siis, et sisaldavad ainult pruuni riisi ja natuke soola) tõstavad kiirelt veresuhkrut, mis hiljem kiirelt ka langeb ja tulemuseks ongi uimasus. Selles toitumises on põhirõhk köögiviljadel, kuna neid võib peaaegu piiramatult süüa. Pakk beebiporgandeid vahepalaks on täiesti normaalne ja valkude-rasvade saamiseks võib lisaks veel paar pähklit kõrvale haarata. Ja see on maitsev! Söön ka kala, kodujuustu, maitsestamata jogurtit marjadega, hummust… mu toidulaud pole vaesem, vaid muutub iga päevaga rikkamaks!

Nii. Pannkoogid. Magustatud steviaga, sest suhkur ja mesi laksivad veresuhkru kiirelt üles. Kaerajahu, kuna kaer on GK mõistes üks parimaid teravilju. Kohupiim valgusisalduse tõstmiseks ja mõnusaks maitseks. Õun mahlasuseks ja stevia maitse peitmiseks (ikka hakkab kergelt vastu, kui üle kipun doseerima).

Osised

  • 2 muna
  • 2 spl täisterakaerajahu (Kaarli Talukaup)
  • 200 g ricotta kohupiima (Otto; vadakuvalk on kergesti omastatav)
  • 1 õun
  • steviat

Tegemine on lihtne: sega osised kokku! Mune tuleks algul natuke lahti kloppida ja õuna riivida, steviat pane nii palju, kui mõnus tundub. Prae pannil õli või kookosrasvaga mõlemalt poolt kuldseks. Kuna need pannkoogid sisaldavad palju valku, võib ka väikse virsiku või õuna kõrvale veel võtta. Marju võib pannkookidele samuti panna, kuna nende mõju GK-le on väga leebe. GK mõistes on ühel banaanil sama mõju mis 1,2 kilol maasikatel. Kumma sina valiks?