Kookos siin ja kookos seal: üks parimaid kooke üldse

8. märtsil ei tähistanud ma niivõrd naistepäeva kui oma sünnipäeva järellainetust. Minu sünnipäev? Sel aastal üks eriti tähtis päev enam-vähem tervele Eestile, sest samal ajal toimusid ka valimised. Pärispäeval, 3. märtsil käisin ise 30-kilomeetrisel jooksul ning võõrustasin pärastlõunal peret. Kõige esimene sünnipäevaüritus oli toimunud aga juba 1. märtsil, mil Sparta jooksjatega CrossFiti trenni proovisime ja hiljem end lauamängudega lõbustasime. Järellainetus jõudis kohale aga 8. märtsil, mil paar Haapsalu viisiku sõbrannat (4 klassiõde + mina) külla tulid. Avasin enam-vähem esimest korda Inglismaalt ostetud karride raamatu ning kostitasin külalisi india roogadega, püüdes samas aga vürtsidega pisut koomale tõmmata. Ega kõik pole minusugused vürtsifännid. Magustoiduks vorpisin valmis süsivesikuvaese kookoskoogi, mille vahel eriti kreemjas kookoskreem. Ilmselgelt meeldib selline kook inimesele, kellele meeldib… kookos. Ja mina olen just selline inimene. Siis, kui kooki serveerisin, olime neljakesi ning kõik võtsid teise või kolmanda tüki. Imeline!

Internetist leitud retseptis oli esiti magusainena kasutatud erütritrooli. Kuna ma pole jõudnud kappi veel korralikult suhkrualternatiive varuda (ei leidnud ei Prismast ega e-Coopist sobivat) ning Kehra Konsum mind selles samuti ei aidanud, kasutasin magusainena nii kookospalmisuhkrut kui ka steeviat. Steevia on imeliselt magus, aga ka väga tugeva maitsega. Eelistan seda pigem natuke kasutada ja juurde tavalist suhkrut vms lisada, et maitse üle ei käiks. Kui suhkru asemel ksülitooli või erütritrooli kasutada, saab palju süsivesikuvaesema koogi. Samas andis see karamelline suhkur koogile eriti hõrgu maigu. Asendasin osa kookospiima ka kange kohviga, et oleks põnevam maitse.

Kogustest: võta 1 keskmine tass, millega mõõta, saad õiged vahekorrad.

Pilt on kohutav, suures söömistuhinas oli meeles vaid telefoniga klõps teha (fotokas oli tööl nagunii).

20190308_210055.jpg

Osised

Tainas

  • 0,5 tassi kookosjahu
  • 5 spl kookospiima
  • 5 muna, valged ja kollased eraldi
  • 0,5 tassi kookospalmisuhkrut või erütritrooli
  • 0,5 tassi (125g) võid
  • 1 dl kookoshelbeid
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • 0,5 tl soola

Kreem

  • 1 spl kookospiima
  • 2 spl kanget kohvi
  • 250g toorjuustu
  • 0,5 tassi pehmet võid (hoia külmikust väljas)
  • natuke steeviat
  • 1 spl kookospalmisuhkrut

Kaunistuseks

  • kookoshelbeid

Eelkuumuta ahi 200 kraadini ja pane ahjuplaat küpsetuspaberiga valmis. Vispelda pehme või ja suhkur kausis kohevaks. Lisa munakollased, kookospiim, kookosjahu, küpsetuspulber ja sool. Sega korralikult. Teises kausis löö munavalged vahtu. Lisa vahustatud munavalged ettevaatlikult ülejäänud taignale. Liialt segades kaotad nende õhulisuse, nii et kannatust! Kalla tainas plaadile ja küpseta 20 minutit, kuni see muutub kuldpruuniks. Lase maha jahtuda.

Kui tainas on jahtunud, lõika kook keskelt pooleks ja (eeldusel, et see on üpris paks tainas) ka kaheks kihiks. Kokku peaks siis olema neli koogikihti, mille vahele kreemi määrida. Kui juhtus õhem kook tulema, siis ära hakka kihtideks lõikama, lao pooleks lõigatud koogi kihid kasvõi ülestikku. Piisab sellestki.

Kreem: sega kõik koostisosad kokku. Määri kreem koogikihtide vahele. Raputa peale kookoshelbeid. Pane kook mõneks tunniks külmikusse maitsestuma ja kreemist läbi imbuma. Mõnus!

Põldmarja-juustukook

Otsustasin, et minu majavalvuri (house sitter) käekirjaks saab kõigile kodu-loomaomanikele nende koju naastes koogi või eine vamistamine ja muidugi Eesti-teemalise postkaardi jätmine igasuguste heade soovidega. See on minu viis neid selle eest tänada, et saan nende äraolekul majas tasuta elada, oma väheseid riideid pesta ja köögis peremehetseda. Muidugi on asjal ka teine külg, põhjus, mille pärast üleüldse minusuguseid vaja on: loomad. Hoolitsen koerte-kasside ja muude elusolendite eest. Esialgul tundub, et asi piirdub koerte-kassidega, ühtki lehma-hobusevalvet pole ma kinnitanud, kuigi kandideerisin sellistesse kohtadesse, kus ka kanad elavad (aga ei saanud sinna). Oma “kodud” leian Trusted Housesittersi kaudu ja see 70-eurone aastatasu on end juba igati õigustanud. Kohe kindlasti ei leiaks ma sama summa eest endale 3 kuuks Suurbritannias elamist. Ja veel sellist elamist, kus oleks ruumi end välja sirutada. Ütleme nii, et profiili loomisel tuleb vaeva näha, aga usun, et see tasub end ära. Kui olen piisavalt palju arvustusi saanud ja end tõestanud, tulevad millalgi ka Hispaania rannikuvillad ja muu säärane. Samuti otsitakse Taiski päris tihti kedagi kassile käppa hoidma.

20180923_200854

Esimene elukoht oli Penarth, 35 000 elanikuga linnake Cardiffi külje all. Elasin 16 päeva kahe väikse valge koeraga. Ma olen kohe kindlasti kassiinimene, aga need kaks nässut suutsid oma veidrustega siiski südamesse pugeda. Nad oskavad teada anda, kui midagi soovivad. Näiteks seda, et ma tagumiku tooli küljest lahti tõmbaks, arvuti kinni paneks ja nendega diivanile tuleks. Alles siis on rahu majas. Pildiltki näha, kuidas nad mind teise tuppa manguvad. Aga ma ei hakka sellest kõigest pikemalt rääkima. Pean vaikselt paberil päevikut, millest kavatsen raamatu kirjutada. Samuti on igapäevane reportaaž kirjas mu ingliskeelses motivatsiooniblogis. Jimmy ja Poppy tunduvad juba terve igaviku kaugusel, kuigi lehvitasin neile hüvastijätuks alles 10 päeva tagasi. Vahepeal olid Suzie ja Mabel Birminghamis, lugematud hosteliseiklused, üks poolmaraton Nottinghamis (sellest loe spordiblogist). Lähme parem selle koogi juurde, millega Arwyni ja Lynne’i vastu võtsin. Tegin ka suure potitäie karrit, aga selle kohta märkmeid ei teinud. Ehk teine kord.

Nad olid koogist vaimustuses. Nii vaimustuses, et kirjutasin retsepti ilusasti inglise keelde ümber, et nende pojapoegki kätt saaks proovida. Pidi olema kokanduslike kalduvustega teismeline. Vot, see on huvitav! Kui kõik läks nii, nagu nad lootsid, siis troonis see kook paar päeva tagasi nende söögitoa laual, kui sõbrannad külas käisid. Üleüldse oli tegu nii mõnusate inimestega, meenutasid mu ämma-äia. Lynne ja Linda – üpris sarnane nimi ju! Soengki sarnane ja mõlemad töötanud sotsiaalpedagoogina. Ja kus Lynne ja Arwyn käisid, kuni ma nende maja valvasin? Läänemere kruiisil, 17. septembril külastasid ka Tallinna (ilm oli muidugi kohutav).

20180912_1008042400293252573210294.jpg

Tahtsin teha tervislikumat versiooni, sestap kiudainerikkad kaerahelbed põhjal ja puruna peal ning täidiseks rasvatu valgurikas jogurt + mingi asi, mille nimi on “quark”. Eriti rasva ei sisaldanud, valku aga palju. Midagi toorjuustu sarnast. Põldmarjad pärinevad Penarthi kaljuservalt, seal on ülipalju põõsaid. Ja need põõsad on nii teistsugused! Kõrged ja tihedad nagu võsa. Ükski põldmari ei kasva maa lähedal ning pole sestap koerte poolt täis pissitud.

20180925_170755

Osised:

Põhi ja puru:

  • 200g peeneid kaerahelbeid
  • 75g margariini/võid
  • 4 spl suhkrut (demerara)

Täidis:

  • 3 dl põldmarju
  • 500g toorjuustu/kohupiima (“quark”)
  • 300+200g maitsestamata jogurtit
  • 3+1 muna
  • 3+1 spl jahu
  • 4+1 spl suhkrut

Peale:

  • 2 dl põldmarju
  • 1/3 põhjapurust

Põhi ja puru: rösti kuival pannil mõni minut kaerahelbeid, lisa suhkur ja lase sulada. Kui kaerahelbed on krõmpsud ja suhkur sulanud (aga veel ei kõrbe), lisa rasvaine (või/margariin) ja sega korralikult läbi. Suru 2/3 purust ümmarguse koogivormi põhja, jäta 1/3 koogi kaunistamiseks.

Täidis: püreesta 3 dl põldmarju, sega toorjuustu/kohupiima, 300 g jogurti, 3 lahtiklopitud muna, 3 spl jahu ja 4 spl suhkruga. Sega eraldi kausis 200 g jogurtit, 1 muna, 1 spl jahu, 1 spl suhkrut. Saad 2 eri värvi täidist, millega ägedat marmorefekti luua.

Kalla lilla (põldmarjadega) täidis põhja peale. Kalla peale valge täidis ja sega natuke läbi, nii et 2 värvi oleks eristatavad. Pane vähemalt 1 tunniks 180-kraadisesse ahju küpsema. Vahepeal võid kooki võdistada. See peaks natuke võdisema, aga samas ka tahke olema.

Lase koogil korralikult maha jahtuda, kaunista ülejäänud marjade ja puruga. Kõige paremini maitseb külmalt.