Röstitud kikerherned

Kui hea sõbranna minult röstitud kikerherneste kohta päris, siis oleks tahtnud talle kohe öelda, aga no mine vaata blogist retsept üle. Aga… kontrollimisel selgus, et ma polegi neist näksidest kirjutanud. Kuidas nii? Kas asi tõesti selles, et need on vahepeal mu radarilt ära kadunud? Tõsi, need jõulud, mil enamik inimesi purgi krõmpse vürtsikaid kikerherneid kingiks said, on juba mitme aasta kaugusel. 2015 või isegi 2014?

20180626_173709

Käisime Londonis ära ning isegi pärast Tesco 2 for £2 hummusepakkumiste nautimist (ja 4 potsikut hummust 5 päevaga) polnud kikerherneste isu veel üle läinud. Seega ostsin poest hunniku kikerherneid, mõeldes esmalt, et võiks ju veel hummust teha… Mu reisikirjandus oli Patrick Holfordi “Optimum Nutrition for the Mind”, mõnus lihtne (kui toitumise põhitõed teada on ja jagad midagi rasvhapete jagunemisest jne.), aga väga informatiivne lugemine. Ühtlasi oli seal ka rotatsioonidieet lahti seletatud. 1 kuu ei söö ühtki asja, mis toidutalumatuse testis välja tuli ja edaspidi püüad neid roteerida, süües igal neljandal päeval. Nii on kehal konkreetse toiduaine vastu vähem antikehi ja üldse rõõmsam olla. Võtsime selle uuesti käsile. Mul endal pole suurt häda midagi, aga mehe menüüd tuli korralikult kärpida. Ei piimale, mitmetele lihadele, enamikele teraviljadele, šokolaadile… Muidugi sobib siia juurde hummus, alternatiivne valguallikas, mis asendaks piimatooteid, sea- ja veiseliha, kana ja isegi lõhet-forelli (muud kalad, eriti rasvased, jätame alles). Kui juust pildilt väljas, on see ka hea võileivamääre. Aga aitab sellest hummusest! Röstida on vaja!

20180626_173800

Nii. Röstitud kikerherned on väga mõnus näks ja tore alternatiiv kartulikrõpsudele, mis sisaldavad kohati ei tea mida. Minu köögist on krõmpsud kikerherned juba aastaid lauale keksinud, nii et enam ei mäleta, kust see idee algselt pärineb. See on geniaalne ja lihtne ning maitsetada saab vastavalt oma soovile.

Kui sul on palju aega: võta pakist kuivatatud kikerherned, pane terveks ööks likku, seejärel keeda umbes tunnike. Ise keetes ära soola lisa, muidu pikeneb keeduaeg veelgi. Soola võid lisada siis, kui neid näiteks röstima asud.

Kui ei viitsi mässata (ja tahad kindla peale minna: isekeedetud kikerherned võivad vahel natuke toorevõitu jääda ja siis maitsevad need liiga herne moodi): kasuta kikerhernekonservi. Seda leiab isegi siit Kehrast, nii et igasugu poodides olemas.

Osised:

  • 2 purki kikerherneid või nii palju isekeedetud kikerherneid, et need katavad ahjuplaadi
  • oliiviõli
  • meresoola
  • meelepäraseid ürte, vürtse

Konservi kasutades nõruta kikerherned sõelal ja loputa hoolega. Lõpuks ei tohiks enam vahtu tekkida. Miks see oluline on? Sest kikerherned (ja teised kaunviljad) sisaldavad keerulise ehitusega süsivesikuid, oligosahhariide, mida pole eriti lihtne (kohati võimatu) seedida. Seepärast tulebki neid korralikult loputada. Vaata seda vahtu, mis loputades tekib. Kas tahaksid, et sul kõhus samamoodi vahutaks? Ei? Siis loputa! Taimetoidumessidel olen näinud sedagi, et kikerhernekonservi vedelik on ära vahustatud ja sellest beseed tehtud – aseaine loomsele munale. Proovisin isegi. Kikerhernevesi läheb hirmuäratavalt kiiresti vahtu, kui seda miksri või vispliga torkida. Müstiline.

Pane ahi sooja, näiteks 200 kraadi peale. Laota ahjuplaadile küpsetuspaber. Kui see totralt rulli tahab keerata, kalla otse plaadile enne natuke vett, paber jääb kenasti kinni ja siledaks. Kalla kikerherned plaadile kuhja. Eelistan otse plaadil segada. Milles hakata 1-minutilise segamisprotsessi pärast veel kausse määrima?

Kalla peale oliiviõli, raputa meresoola ja oma lemmikürte/vürtse. Pildil olevad kikerherned on maitsestatud india tandoori seguga, mis sisaldab kurkumit, paprikat, tšillit, kardemoni.

Maitseainevalik sõltub tujust:

  • kerge vahemerehõng pitsamaitseainest, Provence’i ürdisegust või eraldivõetuna tüümianist, basiilikust, majoraanist, oreganost (punest)
  • lihtne, puhas maitse vaid meresoola kasutades
  • särtsu juurde tšilliga
  • indiapärane vunk karripulbri või muu india seguga (nagu minu tandoori või tikka masala)
  • midagi müstilist (ja peaasjalikult lagritsasõpradele mõeldut) aniisi või fenkoliga

Palun ära kõiki korraga kasuta, eks! Muidu võib tulemus olla jubeda maitsega. Vali üks suund, mis meeldib, ja keskendu sellele!

Kui oled nagu Jamie Oliver (või pead käte pesemist hõlpsamaks kui järjekordse lusika loputamist), mudi õli ja maitseaineid ühtlaselt kätega kikerherneste ümber või kasuta pannilabidat/lusikat. Vaata, et kõik oleks kaetud ja et pann samas õlist ei lainetaks. Kui kahtled, alusta väikselt, juurde saab alati panna. Seejärel laota kikerherned võimalikult laiali, et ükski teise kukil ei istuks. Nii küpsevad need kiiremini. Kaks purgitäit (400 g tükk) täitsid mul kenasti tavalisse ahju mineva plaadi ära.

Pöördõhuga saad kiiremini valmis. Võid ka grillrežiimi katsetada, aga siis pead eriti hoolega jälgima, et kõrbema ei läheks. Pool tunnikest nendega muidu üldiselt ikka kulub. Kontrolli pidevalt.

Millal valmis on? Sõltub, milliseid sa täpselt tahad. Me tegime kergelt seest pehmed, nendega läheb kiiremini. Kui tahad, et hamba all krudiseks ja ka naabrid su maiustamist kuuleksid, kui kikerhernest katki hammustad, küpseta kauem. Nii võivad need aga ruttu liiga kuivaks muutuda, nii et ettevaatust! Kuumana on need kõige mõnusamad, järgmisel päeval on neil mõnus nätske tekstuur. Söö kohe või paki vahepalaks tööle kaasa.

Tatranuudlid köögiviljase hakklihakastmega

IMG_7321

Oli kord üks tore päev, mil astusin sisse vastavatud ökopoodi (Organics.ee) Pärnu maanteel Kosmose kandis. Ma ei satu sinnakanti iga päev, kuid tollal tulin Piritalt koolist ja Facebookis oli uue poe ahvatlevate avamiskampaaniatega postitus silma jäänud. Sealt saingi tatranuudlid. 100% tatrajahu, mitte tatart ainult maitseks pandud, nagu tavapoes sageli kohtab. Need on välismaised, kuid usun, et millalgi jõuavad ka Eesti tatrakasvatajad nuudlite ja muu säärase tootmiseni. Jahu on ju juba olemas. Sellele ostule järgnes ärritav poeskäik, mille käigus pidin tõdema, et isegi kanahakklihasse pannakse maitseks glükoosi… ning selle tulemusel ostsin ül hulga aja veisehakkliha. Liivimaa Lihaveise maheliha oleks muidugi parem, kuid ökopoes selle peale veel ei tulnud… mis seal ikka. vähemalt oli 100% liha. Naljakas, muidu ma väga liha ei söö. Vaid harva.

Osised

  • Peotäis spagette (KingSobad olid käepärastes kimpudes, u. 80 grammi)
  • 200 g veisehakkliha (pakis oli rohkem, aga osa läks kassidele)
  • paar peotäit türgi ube ja muid köögivilju
  • 1 sibul
  • 1 küüslauguküüs
  • oliiviõli
  • ürte, soola-pipart
  • tomatipastat (100%! Ka neid leidub igasugu veidrates kombinatsioonides)

See on selline tore kiire roog: hakid sibula ja küüslaugu ja paned oliiviõliga suurele pannile, lisad hakkliha ja köögiviljad (külmutatud variant on juba tükeldatud), praed mõõdukal kuumusel hakkliha küpsemiseni, viimaks kallad peale tomatipasta ja lased haududa. Lõpus maitsesta soola-pipra ja vahemereürtidega (näiteks pitsamaitseaine või prantsuse ürdiseguga).Tatraspagetid valmivad ülikähku, nii et nende vee võid pärast kõiki muid toimetusi keema panna ja seejärel spagetid keeta. Serveerides viskasin peale ka paar mozzarellakildu.IMG_7327

 

 

Kartuli-räimevorm

IMG_7332

Vabariigi aastapäeva eel liigub peas ikka igasugu suurejoonelisi ideid, mida pidupäeval rakendada… Aga… Sel aastal olid need mõtted kuidagi hüplikud ning nädalamenüügi koostamine kulges üle eestimaise kiilasjää. Ehk asi selles, et ei suutnud täpselt oma 24. plaane paika panna (mis trenn ja kas hallis jne jne) ja selleski, et Sander suundus päevaks Tartusse koolitusele ning üksi olles kipun ma eriti laisk kokkaja olema. Samas töötan ma neil päevadel hiliste öötundideni, kui peaks parajasti arvutitagust tööd olema. Igatahes, kui telekas hakkas kätte jõudma pingviinide paraadi kellaaeg, vaatasin ma nõutult menüüsse uhkelt maalitud sõna “kiluvõileivatort, individuaalsed miniportsjonid”. Ja siis vaatasin seda leivatainast, mis alles kerkis, sest eelmisel õhtul vajusin teleka ees magama (no eks sel päeval oli koormustest ja pikk koolipäev ka olnud) ega teinud leiba õigel ajal valmis. Nii, võileivatort ilma leivata, hmm. Külmikus ootasid ka räimefileed, Sanderi isu ajel ostetud kartulid ning neist saidki vormiroa staarid. Juurde veel nipet-näpet ja üllatusena maitseks vahemereürte, mida ammu igatsenud olin ning nii valmiski hoopis midagi muud… Leib sai valmis hiljem, kui vormi olemasolust andsid tunnostust tühjad taldrikud…

Osised
4 kartulit
200 g räimefileed
Peotäis kirsstomateid
1 punane sibul
1 küüslauguküüs
Võid
1 muna
Soola, pipart, ürte

Tükelda kartulid õhukesteks viiludeks. Kui räimefileed on suured, lõika need väiksemaks. Lõika kirsstomatid pooleks või neljaks. Haki sibul ja küüslauk. Lao pooled kartulid vormi põhja, peale pooled räimefileed, tomateid-sibulat-küüslauku, maitseaineid ja võikillukesi. Laota peale teine kiht. Klopi muna lahti ja kalla kogu kupatuse peale. Soovi korral võid mitu muna ka panna. 180 kraadi juurde pooleks tunniks või kuni kartulite pehmenemiseni ahju.