Kuidas reisil tervislikult toituda?

Ma ei arva, et end peaks ülemäära piitsutama. Samas ei ole ma kindlasti selle klubi liige, mis usub, et “keha tunneb ära, mida sa vajad, ja just seda sa peakski sööma”. Miks? Sest toidusõltuvused tekivad üpris lihtsalt. Nii võibki keha arvata, et mitu korda päevas maiustamine on talle “vajalik”, kui tegelikult tuleks tegeleda suhkrusõltuvuse taltsutamisega ja veresuhkru stabiliseerimisega. Selleks on vaja aga tasakaalustatult toituda ja kõik vajalikud toitained kätte saada. On ju seegi tõsi, et kui süüa mingit rämpstoitu, siis kehal jääb alles nälg korraliku toidu järele. Võid seda rämpsu sisse toppida küll ja veel, aga midagi on nagu ikka puudu. Korralikku toitu süües tekib aga täisväärtuslikum küllastustunne, mis saabub lisaks ka palju varem.

Reisides esineb tihti minnalaskmise meeleolusid ja igasugune tervislik toitumine lendab vastu taevast. Kindlasti tasub kohalikke hõrgutisi proovida ja kulinaarseid elamusi koguda, aga päris suvalist toitu ei pea endale sisse toppima. Mis naudingu saab näiteks suvalisest putkast ostetud kiires maiustusest? Suurema tõenäosusega saab küll kiire energialaksu (mis kiirelt ka kaob), aga tagatipuks mõned punnidki ja hiljem taas tühja õhu ja lõpmatu täitmatustunde. Reisilt võiks ju tagasi tulla rõõmsana ja kaunimana, kui läksid. Miks tulla tagasi mitmeid kilosid raskemana (kui sa just pole enne ülimalt kondine)? Täisväärtuslikult toitumine tagab reisiks ka parema energialaengu ning jaksad rohkem vaatamisväärsusi ära vaadata.

  • Söö korralik hommikusöök. Kui ees ootab pikk päev, valmistu selleks juba varakult ning ammuta hommikusöögist energiat. Mitmelgi pool Euroopas on levinud saiakesekultuur, aga eelista pigem muna ja köögivilja, kõrvale ehk tõesti mõni täisteravõileib (ohtra köögiviljakoormaga, eks). Kui kohe hommikul süüa ei soovi, jaluta esmalt ringi ja võta midagi nosimiseks kaasa. Päikse käes pargipingil võib hiljem olla üpris mõnus hommikust süüa.
  • Planeeri vahepalasid. Kui oled aktiivsemat sorti reisija, kõnnid tõenäoliselt jalad villi. Ilmselgelt tuleb kõigi nende kilomeetrite peale kimbutama ka nälg. Ole valmis teda vastu võtma! Varu taskusse pähkleid, mõni puuvili või ka rikkalik võileib. Hoia kindlasti ligi ka veepudel, millega end kosutada. Hea vahepala võib päästa su päeva.
  • Söö tugev lõuna. Mis iganes riigis sa ka poleks, võta aega mõnusa lõuna nautimiseks. Istu korraks maha, puhka, kogu jõudu järgmisteks seiklusteks. Söö korralikku sooja toitu, mitte mingeid saiakesi, mille energia kiirelt haihtub või igaveseks puusadele ladestub.
  • Naudi mõõdukalt. Puhkus ei tähenda, et peaksid automaatselt hakkama rämpsu sööma. Naudi kohalikke hõrgutisi, aga tee seda mõistlikes kogustes ja eelista kvantiteedile kvaliteeti. Keha tänab sind, kui teda puhkuse ajal täisväärtusliku, vitamiinidest pakatava toiduga hellitad. Taldrikutäis saiakesi hellitab ehk korra sinu naudingunärvi, aga muud ei midagi.
  • Võta söömiseks aega. Iga suutäis on oluline. Iga suutäis on kingitus sulle endale. Sa oled puhkusel akusid laadimas. Sa ei pea kuhugi jooksma, sul pole kohustusi. Rooma kolosseum või mis iganes muu vaatamisväärsus võib pisut aega oodata. Kiirustades muudad elu vaid närvilisemaks ja tekitad lisapingeid.
  • Pane õhtul rõhku kvaliteedile. Õhtusöögis on sul tõenäoliselt aega. Päevane ringituiskamine on möödas ning saad rahus iga suutäie läbi mäluda. Tee seda. Ja vali kvaliteetseid, armastusega valmistatud roogasid.
  • Söö kohalikku toitu. Päriselt, burgereid ja friikaid saad Eestiski piisavalt mugida. Proovi kohalikku ägedat toitu, naudi piirkondlikku hõngu. Ega sa ometi seepärast nii kaugele reisinud, et saaks vana igavat kiirtoitu manustada? Kui sa just Ameerikas pole, kus burgerid ongi rahvustoit. Aga siis vali samuti mingi ägedam variant.
Advertisements

Tai kokanduskoolitused

Mina olen küll arvamusel, et Tais käies tuleks alati mõni tore kokanduskoolitus läbi teha. Kasvõi selleks, et saaksid paremini aru, mida sa oma reisi ajal sööd ja oskaksid seda rohkem väärtustada ning soovi korral ka ise järele teha. On silma jäänud, et on ka selliseid koolitusi, mis panevad ka kogenud toiduvalmistaja ärevusest higistama, aga enamik tai köögi õppetunde on tegelikult väga lihtsad. Mu abikaasa, kes natuke seda kartis, sai väga edukalt hakkama. Ta ei ole mingi kobakäpp, teeb kenasti vajadusel kodus süüa, aga no näiteks pärmitainast ta vast ei oskaks teha.

Kuidas leida Tais kokanduskoolitusi?

Siin on kõige parem sõber muidugi internet, kust minagi koolituse välja valisin. Netiavarustes ringi tuuseldades lugesin, kuidas keegi oli käinud ja kiitis Thai Farm Cooking Schooli. Kaevasin pisut edasi ning Tripadvisori ja Lonely Planeti soovitused kinnitasid, et just sinna tahangi minna. Muidugi leiab niisama linnatänavailgi kõndides mitmeid reklaame erinevate kokakoolide kohta. On ju teada, et põhimõtteliselt iga nurga peal on võimalik endale tavaliselt juba järgmiseks päevaks vahva ekskursioon või muu meelelahutus broneerida. Tänavailt broneerides jäime muude asjadega rahule. Eriti äge oli Chiang Raist alanud ja terve päeva kestnud minibussireis, mis maksis umbes 20 eurot, sisaldas lõunasöögibuffeed ja viis meid nii arhitektuuriliselt vägevasse valgesse templisse, natuke õõvastasse musta majja, oopiumimuuseumi, Kuldse Kolmnurga (koht, kus Tai, Laos ja Myanmar kohtuvad) parimatesse vaatepunktidesse… Üks teine retk, mis maksis rohkem ja viis meid Tai katusele ehk kõrgeimasse punkti (2500 m kanti) ja Doi Inthanoni rahvusparki, ei olnud nii äge, aga tasus minna ikka. Aga jah, kokanduskoolitust valides tasub lugeda Tripadvisori arvustusi. Huvitaval kombel on päris mitmed kohad juba seal kirjas.

Mida üks Tai kokanduspäev endast kujutab?

2014. aastal Koh Phangani saarel pidin ise Thongsalasse (väike linnake) kohale minema ja seejärel suundusime jalgratastega turule. Chiang Mais tuldi tüüpilise Toyota bussikesega hotelli järele (kõik ekskursioonibussid olid samasugused, aga erinevate firmade omad) ja viidi turule. Eks seal asus see farm 17 km linnast väljas ka. Sellised kokkamispäevad algavadki reegline üheskoos turu külastamisega.

Chiang Mai suurel Ruamchooki turul, mis asub linna servas, tutvusime erinevate riisisortidega, nägime, kuidas kookospiima tehakse (kookose viljaliha riivitakse ja siis pigistatakse vedelik välja, saime ka ise proovida) ja vaatasime roosasid mune. Ühtki komponenti me sealt ei ostnud, sest farmis kohapeal pidi kõik kasvama. Veerand tunnike anti ka vaba aega. Ostsime mõnusa roosa draakoniviljast smuuti ja õhukesi (riisijahust?) rohelisi (pandaniga; kohalik taim, millest saab rohelist pastat) pannkooke. Seejärel vurasime bussikesega juba farmi.

Ringkäik kohapeal

15196065_10207824962601394_8709998858977138474_oFarmis sai igaüks endale ilusa punase põlle. Esmalt pandi riis aurutisse keema ja meie läksime aeda ringkäigule. Muidugi eelnes ka mõnusa sidrunheinatee joomine. Jah, isegi nii kuumas tekib isu teed juua! Ka kuumas kõrbes juuakse ju teed, et organismi sisetemperatuur vastaks enam välistemperatuurile ja kuumust oleks lihtsam taluda. Aias tutvusime kohaliku peterselli (pole üldse sama välimusega kui meil), tai basiiliku, sidrunheina, tšilli, galangali (tai versioon ingverist, natuke teise maitsega), kurkumi, aga ka kookospalmiga.

Meie naerusuine õpetaja seletas, mida nendega teha saab ja lasi meil natuke maitsta ka. Kogu tutvustust saatis natuke ulakas tai huumor. Minust sai sujuvalt Coconut Queen (ilmselgelt meeldivad mulle kookospähklid) ja Sander omandas sellest tulenevalt tiitli Coconut Man. Mingil hetkel taandusin kuidagi aga Honeybunny’ks (õpetaja viitas minule nii, kui ütles Sanderile, et anna oma honeybunny‘le midagi vms.).

Pliidi ääres!

Tai kokakoolides on üldiselt poolavatud ruumid, st. õueõhk tuleb sisse. Katus on küll peakohal, aga seinad poolikud. See tähendab aga, et kohati on päris palav. Ventilaatorid töötavad, tehes jubedalt lärmi. Need lülitatakse välja selleks ajaks, kui gaasipliidid tööle pannakse, sest muidu oleks varsti enamik turiste lihtsalt ära põlenud.

15241963_10207824963521417_7550147681471427571_n

Igaühel on oma pliidike ja tööpind. Väike potike keetmiseks, nuga, lõikelaud ja muidugi suur vokkpann – ilma viimaseta ei kujutaks tai kööki ettegi, seda näeb ka tänavail palju. Üheskoos hakatakse siis kokkama: õpetaja näitab ette ja kõik teevad kohe samas järjekorras kaasa. Keerulist pole midagi, sest kõik komponendid on juba päris õigetes kogustes kandikule valmis pandud. Tuleb vaid tähele panna ja õpetaja tegevusi korrata. Ses mõttes on tegu üpris lollikindla süsteemiga, igaüks saab hakkama. Vot maitsestamine on juba see koht, kus peab ise mõtlema: kui palju tšillit/kalakastet/soola/ingverit vms ma toidu sisse panen?

Söömine

Tegime supi valmis ja sõime… Viisime nõud tublide abitööliste kätte (no sellistes koolides ei pea ise eriti midagi tegema, täitsa laisa inimese tunne tuleb peale) pessu ja asusime uue roa kallale, mille komponendid oldi juba hoolikalt valmis pandud. Seejärel valmistasime juba mitu asja ja sõime neid ühekorraga. Papaiasalat valmis meie silme all lauas, üks ameeriklanna meie grupist pandi kastet tegema ja teised vaatasid. Selle sõime ka kohe pearoale otsa. Magustoiduks aeti meid jälle tööpindade juurde.

15232110_10207824964361438_7766428287901462355_n

India pähkli-kanavokk ja karri (riis käib karri juurde ka)

Kokkuvõtlikult võib öelda, et toimub pidev söömine ja valmistamine. Kogu valmistusprotsess ja ringkäik jaotus aga umbes 5 tunni peale, nii et vahepeal jõuab natuke seedida ka. Süüakse koos laua taga ning kasutusel on lusikas ja kahvel. Kusjuures… kahvel täidab sama rolli mis meil nuga ehk aitab toitu lusikale tõsta. Suhu pannakse ainult lusikas, kahvel on nende silmis jube terariist, mille koht ei ole suus. Umbes sama kui meie ühiskonnas endale nuga põske toppida – no ei sobi ju!

Road

Selles konkreetses koolis olid paikapandud menüüd vastavalt nädalapäevadele. Meie käisime pühapäeval, mil valik oli järgmine:

  • roheline/kollane/punane karripasta (vali üks) – hiljem läheb karri sisse
  • roheline/kollane/punane karri (kollane on kõige mahedamaitselisem)
  • tom yam goong (vürtsikas ja krevettidega) VÕI tom kha gai (kookospiima ja kanaga) supp
  • kana vokiroog india pähklitega
  • kevadrullid ja vürtsikas dipikaste
  • mango kleepuva riisiga
  • papaiasalat – selle tegemine näidatakse ette, aga maitsta saab

Kõik toidud on saadaval ka taimetoitlaste versioonidena ehk siis kana/krevetid asendatakse tofuga või pannakse rohkem köögivilju/seeni. Kõik toidud on ka piimavabad (üldse ei tule ette, et oleks Tais eriti piimatooteid kuskil toidus kohanud) ega sisalda gluteeni, kui hakata järele mõtlema. Nuudlid on alati riisinuudlid ja riisi leidub eri kujudel ka teistes roogades: kleepuv riis magustoidus, aurutatud riis karri kõrvale, riisipaber kevadrullide ümber.

15181167_10207824966641495_9041273968539611812_n

Kokaraamat

Saime kursuselt ka väga ilusad kokaraamatud koju kaasa. Mäletan, et Koh Phanganil anti kiirköitjaga retseptid kaasa. Mul on pildid enda tehtud roogadest ja varsti panen ka mõne retsepti üles. Mõte on, et teeks ühe klassikalise variandi ja teise sellise eestindatud versiooni, kus oleks mõned asendused. Eestis näiteks on ingver ju kättesaadavam kui galangal. Tõsi, tai toitude koostisosad leiab spetspoodidest ja kasvõi Prismastki, aga kui tundub kallis/ei taha? Vaatame, mis neist postitustest välja tuleb!

Mädanenud haikala ehk räägime islandi köögist

Augustis hakkas Bardabunga vaikselt purskamise märke ilmutama, aga läks hästi, nii et meeletud tuhapilved taevast ei hägustanud ning saime Elujooksu seltskonnaga Islandil Reykjaviki maratonil ära käidud. Tuul, udu, vihm – säärane oli ilm tavaliselt. Rauane, väävline, kohati aurav – säärane oli vesi. Vaheldusrikas, ülevaatlik, kiire taastumisega – säärane oli mu maraton. Aga toit? No sellega oli meil esmalt see hirm, et toit on jubekallis. Kodus toitu kaasa pakkides tundus küll, nagu läheksime maailma kalleimasse riiki, kus moonakott peab alati ligi olema. Eks ta kallim oligi ning majutuskohtades tegime palju ise süüa, kuid osa läätsesid tassisin ikka koju tagasi. Siiski, siiski, olime ka väljas ja lühiülevaate saan islandi roogadest anda. Ütleme nii, et on mitmeid kategooriaid…

1. Kiirtoit bensiinijaamadest ja sööklatest
Siia alla kuuluvad hamburgerid, hot dogid, friikartulid, wrapid jne. Ütleme nii, et USA kultuur on saabunud ka sellele pisisaarele (3 korda vähem elanikke kui Eestis!), mis muidu hiilgab pika elueaga. Eks vahepeal läkski nende tervis kiirtoidu pärast pisut tuksi, aga islandlased on nüüdseks enam-vähem jalad jälle alla saanud. Neil pidavat olema ka erilised hot dogid, aga kuna ma eriti liha ei söö ning hot dogi kunagi armastanud pole, siis jäi proovimata. Tanklatest pidi saama ka üpris korralikke burgereid ja üldjuhul antakse juurde ka friikad ja salatike. Tegelikult sab kiirtoiduna ka päris normaalse maitsega lambahautist.

2. Aasia toit etnorestoranidest
Islandil on 8% rahvastikust immigrandid. Esikohal on vaieldamatult poolakad (neid 9000 tuuri, teine koht 1500), järgnevad leedukad, taid, lätlased ja filipiinlased. Maratoni järgselt astusime sisse kohta nimega Nings, mis serveeris aasia roogasid (vietnami). Nuudlid, köögiviljad, friteeritud toit – aasia kulinaaria oma eheduses. Aasia restoranides töötavadki immigrandid ning sestap suudavad nad head kvaliteeti pakkuda. Mulle aurutatud brokkoli maitses ja teistelgi kadusid nuudliroad taldrikult kärmelt. Aasia toidukohad olid ühed odavaimad sealses valikus ning hinnatase sarnane Eestiga.

3. Kala ja lammas pubidest
Autoga ringi tiirutades jääb suurel saarel ette vähem söögikohti. Enamasti on need pisemad kohalikud pubid, mis serveerivad kodust toitu. Samas, kui teised järasid lammast, siis mina sain taimetoidu näol kookospiimaga aasiapärase hautise, mitte just kohalik teema. Hinnatase on seal korralik, prae eest tuleb välja käia umbes 30 eurot. Ühes kohas prae juurde eriti salatit ei pandudki, taldrikul ilutses vaid lambakoib ja kartulipuder. Aga ilus oli ikka! Kohalikku kala meeldib neile ka küpsetada. Atlandi ookeanist sulpsavad taldrikule tursk ja paalia (charr ingl. k., roosa kala). Pubidest saab ka külma assortii eri lihadest ja sel taldrikul on kindlalt ka hobuseviilakad.

4. Mädahai ja muud veidrused, mida me ei leidnud
Islandlaste fantaasia on piiritu ja peale haldjate ja trollide on nad leiutanud ka kummalisi sööke. Arvan, et ongi hää, et me neid hulluseid üles ei leidnud, kirjelduski paneb sees keerama. 12 aastat mädanenud hailiha ja pullimunad. Ainult üht oleks tahtnud saada – maa all küpsetatud leiba. Seal ju ahjud otse looduses olemas.

Eraldi pean ära mainima islandi suurepärase leiva. Neile nagu minulegi meeldib seemnetega priisata ja oi, kuidas veel! Selles leivas, mille ostsin, oli tohutult palju seemneid! Ja nad teavad väga hästi, mis on rukkijahu. Nendeleib on ikka päris leib, mitte valge sai nagu mujal kipub juhtuma.