New Thai Tallinnas

Ka Eestimaal olles ei saa üle ega ümber tai toidust. Selle aasta jõuluistumine sõbrannadega toimuski New Thai restoranis ja ilmselgelt minu õhutusel. Olgugi et kõigile meist nii vürtsikad maitsed ei sobinud, siis mina jäin rahule. Köögis toimetavad Taist pärit kokad ning toidud on just sellised nagu Tais. Teisisõnu, neid pole kuidagi euroopalikumaks muudetud. Nii väidavad nad oma kodulehel. Facebookist uurisin nende kohta enne ka ning Imre Sooääre kiitev arvustus sai viimaks põhitõukeks, miks just sinna minna. Nojah, siis oli Taist paar nädalat möödas ka, aga riisinuudlite isu polnud vaibunud (samas tellisin midagi muud).

Asukoht ja välimus

Aadressiks Lastekodu 9 ehk Keskturu lähedal. Esialgu uitasin pisut Lastekodu tänaval ja pisut oli kahtlase kandi hõngugi. Maja ise on nunnu ja seestki näeb hubane välja. Soojades toonides seinad, elevandiga logo ja hämar valgustus loovad õige atmosfääri hubaseks einestamiseks.

Toit

Soolased road saab kätte 6-13 euro eest, magustoidud vahemikus 1,50-3,50 (makroonid, panna cotta, kookosjäätis). Kui köögiviljad maitsevad, siis meeldib ka see toit, sest igas roas on palju kaunist värvilist. Krevettide ja mereandidega on, nagu ikka, kallimad. Mina just krevettide peal väljas olingi. Tai võrdub minu jaoks siiamaani selle kõige esimese supiga, mida kunagi tudengiorganisatsiooni AEGEE päevil isekorraldatud kokandusklubis valmistasime. Tom Yum Goong, supp, kus tasakaalus peavad olema nii hapu, vürtsikas, magus, soolane. Tai toidukoha headust näitabki see, kui hästi nad seda suppi valmistada oskavad. See pole lihtsalt külmutatud köögiviljade kiire vokkimine natukese riisinuudlitega, see supp nõuab juba oskusi. Ja mind ei häiri, et pean välja koukima sidrunheina, galangali, krevetikooriku ja muud osad, mis on leemele maitse andmiseks, aga mitte allaneelamiseks, rääkimata närimisest.

tom-yum

Supp oli kõike seda, mida ma ootasin. Ja nina sai lahti ja põsed õhetama: tõesti vürtsikas! Ühel sombusel talvesarnasel õhtul ju igati hea valik. Tollal oli õues lihtsalt pime, ilma igasuguse lumevalguseta. Mu kaaslannad tellisid nuudleid ja tooreid kevadrulle. Toit kadus taldrikutelt, järelikult maitses, kuigi ühe jaoks jäi vürtsikaks, olgugi et vürtside kogust vähendati. Selle kohta nägime ETV2-s paar päeva tagasi huvitavat saadet. Maitsetest. On inimesi, kelle keelel on rohkem maitsenäsasid kui teistel. Nad on maitsete osas tundlikumad ja soovivadki seetõttu vähem maitsestatud toitu. Arvestades minu tšillitaluvust, siis supermaitsja kategooriasse ma arvatavasti ei liigitu. Kõigi eelduste kohaselt on mul keelel vähem maitsenäsasid, mispärast talungi tugevaid maitseid paremini. Või noh, arvatavasti olen kuskil vahepeal, sest päris tuleneelaja nüüd ka pole.

Oo, jõuame magustoiduni! Mul läksid silmad punni juba päris algul menüüd lugedes. Kookosjäätis. Rohkem sõnu polegi vaja. Minu kookosearmastus pole just piiritu, aga laiutab üpris suurel maalapil küll. Miski ei saa küll võistelda Chiang Rai ööturult saadud kookosjäätisega, mis serveeriti noore kookospähkli koores, mille küljest sai veel imemaitsvat viljaliha kraapida…

 

15181711_10207848842798384_38938432718592075_n

Chiang Rai mangojäätis ja kookosjäätis

Aga… ka see kookosjäätis oli niivõrd hää, et seda taevani ülistada. Ja… kui just mitte tagasi minna (ei ole minu jaoks mugavaim asukoht), siis üritada seda ise kodus kopeerida. Jäätisemasina ma juba täna tellisin, peaks paari nädalaga kohale jõudma…

 

jaatis2

New Thai kookosjäätis

 

3 palli on päris külluslik portsjon ja ülimalt maitsev samuti!

 

Advertisements

Caturday kassikohvik ja kasside elust Tais

20161202_131413

Võiks ju arvata, et pärast reisi Taisse ja üht kokakooli kirjutan vaid nuudlitest/riisist ja maitseküllastest tai roogadest või postitan ilastamapanevaid pilte küpsetest, värsketest puuviljadest. Ei, alustan hoopis teisest otsast, viimasest päevast, mil hakkas vormuma mu uus kirg – kassikohvikud! Vahemärkusena nii palju, et tai toit tõepoolest ongi imeline ja odav ning lähiajal proovin ka sellele rohkem tähelepanu pühendada. Esmalt aga… tai kassid!

Kes omab Tais kasse?

Meie reis algas Bangkokis, kus veetsime 2 päeva, et seejärel põhja põrutada ja reisi lõpuks uuesti natuke Bangkokis olla. Esimeses hotellis lugesime infovoldikust, et kassid (ja koerad) on seal maal “vabad”. Täpselt nagu Türgiski. Teisisõnu, kassidel omanikke pole ja nad peavad ise hakkama saama. Hotell aga väitis, et nad püüavad kasse ja saadavad neid kuhugi kloostrisse munkade juurde elama. Tänavapildis kohtasime kõhnasid ja halvas seisukorras kasse. Enamikel oli silmadega mingi jama. Mõnes paigas oli neile toitu jäetud, sageli oli tegu värviliste ebakvaliteetsete krõbinatega. Kohati nägime ka kaelarihmadega kasse, kes siiski kellelegi kuulusid. Pakse kasse praktiliselt polnudki.

20161202_122836

Caturday kassikohvik

Chiang Mais sõime ühe hommikusöögi Taa Peng Cat kohvikus, kus kohapeal küll kasse polnud, aga mõnevõrra kohtas kassitemaatikat. Seejärel möödusime ratastega Catmosphere’ist (oleks teadnud, kes seal sees on, oleks läinud!) ja Chiang Rais põikasime korra Cat’n’Cup kohvikusse, kus nägime kassegi ringi jalutamas. Sealt jäigi tiksuma idee (läksime bussile, polnud aega jääda) hakata üle maailma eri kassikohvikuid külastama. Selliseid, kus on päris kassid. Selliseid, mille nimes on “kass” (oojee, Nõmme Kassikohvik ootab). Selliseid, mis kasutavad kujunduses kassitemaatikat. Keda need kogemused huvitaksid? Kassisõpru! Ja mulle endale meeldib, kui mul on mingi missioon, mingi kergelt napakas kinnisidee. Kiire guugeldamine informeeris, et esimene kassikohvik avati Taiwanis (olgugi et mingid legendid väidavad ka, et esimene oli Austrias ja Lenin oli selle püsiklient), kust see trend levis kiirelt Jaapanisse. Jaapanis elavad paljud inimesed väikestel pindadel, kuhu loomad ei mahu, nii et säärane kohvik on igati teretulnud, kui tahad kuskil oma loomaarmastust väljendada. Bangkokiski pidid enamik külastajaid olema jaapanlased. Ühtekokku leidsin Bangkokist 3 töötavat kassikohvikut. Ja seda viimasel päeval, mil õhtul ära lendasime! Nojah, nagunii lähme veel tagasi, Aasia on liiga äge, et seal mitte käia. Valisin välja selle, mille nimi kõige enim meeldis ja mis asus mugavas kohas: Caturday. Mitmed kohvikud olid tegevuse lõpetanud. Ei tasu ära?

Esmamuljed

Hotell paiknes meil BTS Skytraini ehk kõrgel rööbastel sõitva ühissõiduki (mis ei jää ummikutesse nagu enamik Bangkoki sõiduvahendeid) jaama lähedal. Sealt sõitsime otse Rachathewisse. Kui õigest väljapääsust väljuda, näeb silti kiirelt. Me väljusime pisut kaugemalt ja uitasime natuke, aga vähemalt olime õigel pool 8-realist maanteed… Tõeline kassisõber hakkab rõõmust kilkama juba kohviku ukse taga, sest seal on pilte kassidest. Caturday maskotiloom on midagi grumpy cat‘i laadset, aga kuna ta on kass, on ta ikka nunnu. Kohviku näeb väljast välja umbes selline… Mina ega teenindaja muidugi iga päev seal ees ei seisa.

20161202_122946

Ega nii lihtsalt asjad muidugi käi, et astud sisse ja kukud kasse käperdama. Algul on väike eesruum, kus tuleb ära võtta jalanõud ja pesta käed. Igati hea mõte! Lisaks on seinal väga palju pildikesi kassidega ja hunnik rahatähti. Praktilise poole pealt leiab sealt riiderullid, millega lahkudes üleliigsed karvad eemaldada.

20161202_123118

Reeglid, reeglid, reeglid

Kassid on tundlikud olevused, keda ei või niisama väntsutada ega oma suva järgi sülle võtta. Kriimustada saades saab üldjuhul vaid ennast süüdistada. Caturdays olid reeglid kindlalt paika pandud ja tegelikult on need head. Arvestades, et külastajaid käib terve päev (12-21 avatud), saavad kassid paraja “koormuse”. Muidugi, kassid võivad mööda turnimispuid lae alla pageda või isegi päris peitu minna. Need, mis esmapilgul nägid välja nagu katkised telekaekraanid, olid tegelikult kasside peiduseinaks (tean, et see kõlab imelikult). Nad sisenesid kuskilt külje pealt ja hoolega vaadates võis neid läbi ekraanide piiluda. Ekraanide peal oli aga silt “do not open”.

20161202_123325

Toit, inimtoit

Kassidel oli siin-seal krõbinakausse ja joogivett ning menüüst oli võimalik tellida ka kassimaiuseid või vitamiinipastat, mida karvastele sõpradele pakkuda.

Enamik menüüs olevaid toite olid aga inimestele. Tai üldist taset arvestades oli tegu kõrgemate hindadega, kuid Eesti mõistes täitsa normaalsetega. Kõik hinnad lõppesid number 8-ga. Miks? Sest sellele numbrile saab väga kergelt saba ja kõrvad lisada, et see kenasti kassiks moonduks. Muidugi olid kõik 8-d menüüs kassideks kujundatud. Tellisin vikerkaarevärvilise koogitüki ja Sander võttis spinatiroa juustuga. Hinnad 138 BHT ehk 3,6 eurot/tk. Eks igasugu koogid ja muud läänelikud road ongi kallimad kui kohalikud riisi/nuudliroad, mis jäävad 1 euro kanti (ka siis, kui sisaldavad külluslikku peotäit mereande).

20161202_124400

Nonii… vikerkaarevärviline kook? Jah! Salamisi lootsin, et ehk on kihid värvitud sama looduslikul viisil, nagu me kokakoolis riisi värvisime (lilledega). Teisest küljest, see nägi lihtsalt nii äge välja, et korraks otsustasin tervislikkuse faktori kõrvale jätta ja selle imeteose ära proovida. Kook koosnes hunnikust õhukestest pannkookidest, mille vahel mõnus kreem. See kook oli nii pehme ja hea ning maasika toormoos täiendas seda ideaalselt, et tahan isegi midagi sarnast proovida. Ahjaa, nagu pildilt näete, siis meie võõrustajaks oli kass Clyde, olgugi et temast oli väga ebaviisakas mitte lauda ilmuda. Igasugu muud kassid tiirutasid küll ringi ja üks nuusutas mu kookigi.

20161202_125822

Sander oli soolase peal. Spinat kaetud juustuga ja küpsetatud on küll lihtne, aga üllatavalt maitsev roog. Ütleme nii, et toidu kvaliteediga jäime väga rahule. Ja tundus, et köögipoolele kassid ligi ei pääse. Laua juurde tulid ikka nuusutama. Seda enam, et lauad on madalad ja enamik külastajaid istub põrandal, et kassidele kättesaadavamad olla.

20161202_131020

Melu

Kassid magavad palju. Keskpäeval meie kodused mustikud põõnavad mõnuga ja kui harva sellisel ajal koju satume, vaatavad meid nagu tulnukaid. Või tähendab, ei vaata, magavad edasi ja silm ka ei pilgu. Caturday kassipere oli nii ärkvel kui unes ja ringisebijaid jagus. Paari kassi nägime ka hoogsamalt mängimas. Seal olid ka mõned mänguasjad. Muidugi huvitusid kassid rohkem suvalisest pappkarbist, kilekotist ja iseäranis ühest kinkekotist, mille ümber koosolek püsti pandi.

Kassid

Näib, et mitmed kassid olid mingit tõugu. Suur volask (punase vestiga) peaks Maine Coon’i alla minema. Nägin ka mitut taksikoera sarnast kassi, kel lühikesed käpakased: munchkin, tõug, mis tekkinud geneetilise mutatsiooni tõttu. Paari “tavalist” kassi nägi siiski ka, kuid domineerisid lömmis ninadega pärsia kassid. Ma ei tea, kust nad pärit on, aga tõukassid vast otse tänavalt ei tule. Ma pole just lömmis ninadega kasside fänn, aga Caturday lömmid olid päris vahvad tegelased, kes aktiivselt suhtlesid. Leidsin ka ühe pisikese leopardi, kel oli eriti siidine karv.

Huvitaval kombel olid  mitmed kassid riidesse pandud. Kui vaadata Caturday Facebooki pilte, siis kannavad nad iga päev erinevaid hilbukesi. Mina isiklikult kasse väga ei riietaks. Nojah, on nunnumad, aga nii mõnigi nägi lausa kurb-totter välja.

20161202_125633

Sinine printsess

Aga kus nad pissil käivad?

20161202_132220

Kassid ei tegele vaid söömise ja magamisega, neil on aeg-ajalt vaja ka kastis kraapida. Ringi vaadates ei saanud esiti arugi, kuhu kastid peidetud on. Ilmselgelt ei saa need olla kohvikuruumis, kus inimesed söövad. Mõistatus sai lahenduse siis, kui inimeste tualetti suundusin. Selle kõrval asus väike luugike, mis ilmselgelt kassivetsu juhatas. Inimestel ei tasu sinna trügida, patrullikass peksab välja.

Muide, inimeste tualetis oli vahva pilt Mona Lisast koos kassiga, aga ma ei hakanud seda jäädvustama. Muidugi oli Sanderi esimene küsimus pärast seal käimist, kas ma ikka vetsus pilti ka tegin.

Nänni kah

Iga tulihingeline kassisõber jääb tõenäoliselt pikalt ka kohvikus müüdavat nänni silmitsema. Kuidas siis minagi teisiti sain? Kruusid, tassialused, kleepsud, märkmikud, T-särgid… kõiksugu tarbetut kraami. Viimaks veensin ennast, et ma tõesti pean kulutama 13 eurot kassipõllele. Ei, Miu ega Mjauki seda kandma ei hakka, see on ikkagi mulle. Kaua ma seda igiammu suvaliselt auhinnamängult Tosta rösteripildiga põlle ikka kannan? See pole isegi mitte ilus! Põll kotis, rahakotid mõnevõrra tühjemad (aga meel hea, sest sellest rahast saavad ka kassid süüa), läksime otsima oma viimast tai massaaži Tai kuningriigi pinnal, enne kui taaskord Terminal 21 suurepärasesse toiduvalikusse uppusime ja pisut hiljem Suvarnabhumi lennujaama hiiglaslikkust kiruda saime.

20161202_131731

Delisco, kiire lõuna Madriidis

Eile oli trenni mõttes põhimõtteliselt puhkepäev, olgugi et jooksime hommikul 4 kilomeetrit. Eks see oli pigem selline äratusjooks. Oma kodutänavatest me väga palju kaugemale ei liikunudki, sest viimaks oli aeg jalgadest ka väsimus välja puhata, et järgnevad tähtsad trennid välja tuleks. Sestap võtsime linnas ringitrampimise asemel kaasa arvutid ja otsisime õdusat kohvikut, kus natuke asjalikult artikleid kirjutada. Kodus saanuks ka, aga terve päeva ei taha ju nelja seina vahel veeta. Esmalt oli vaja leida lõunaeine ning Fuencarralil uidates silmasime päevapakkumisega Deliscot. Peale vaadates selline grillikoht ehk eelmise, taimetoidurestorani vastand, aga vahel on ka selliseid isusid.

Päevapakkumine polnud nii soodne kui imelises Vegas, aga 8.90 pole ka halb variant. Kui oleks võtnud ka eelroa, tulnuks summa ühele 11.90, aga arvasime, et saab kõhu niigi täis ja salatit oskame kodus isegi teha. Pearoog tuli siis grillilt ja nii palju, kui Googli abiga tõlgitud sain, siis olid valikus vaid liharoad. Valisime mõlemad variatsiooni “pollost” ehk kana. Mul pirakad kanafilee tükid friikartulite ja salatiga, Sanderil pannkook juustu ja kanatäidisega. Peab ütlema, et kana nad oskavad valmistada, sest see oli väga mahlane ja mõnus. Ainult need suured soolakristallid hakkasid pisut segama. Siiski ei suutnud ma seda kõike üksi ära süüa, sest ma pole eriline lihasõber, ning suskasin osa Sanderi taldrikule. Friikartulid olid üllatavalt värske maitsega ja mõnusad.

Magustoitude osas näib, et hispaanlastele meeldivad piimapõhised maiused. Riisipuding ehk magus riisipuder kerge apelsinimaigu ja kaneeliga ning flan ehk suhkur, muna, piim ära küpsetatud, põhimõtteliselt nagu jahuta kook. Väga tihti ma midagi säärast ei sööks, aga proovimise mõttes võib küll.

Eine söödud, asusime otsima mõnusat kohvikut, kus arvutitega istuda. Kuna sattusime säärase pärli otsa, mis väärib eraldi postitust ja lisakülastust, siis sellest järgmine kord. Vihjeks üks sõna: Mistura!

Siit-sealt väljast

Lappasin telefoniga tehtud toidupilte ja avastasin nii mõnegi, millele konkreetset silti külge panna ei oskagi. Kus söödud? Mis see täpelt on? Kuupäev annab Googli fotodes natuke aimu, milega võiks tegu olla, aga päris kindlalt ei teagi. Väljas süües on kuidagi saanud tavaks, et teen klõpsu ära, sest “pärast saab toidublogi täiendada”. Et see kõik asjata rabelemine ei oleks, postitan vähemalt pildidki. Ja kui tean, on juures kirjas ka see, kus see söödud sai. Peab tunnistama, et hoolikalt pilte uurides tuleb nii mõndagi meelde.

Ajalugu läbi toidu: oktoober 2015 – jaanuar 2016

Inglismaa eineid ehk pitsa Manchesterist ja pastaroog viimasel õhtul Liverpoolist

Kaks taldrikutäit Blissi taimetoidu buffeest: 29. oktoober ja millalgi detsembris

Dolce Vita Tartus (TripAdvisoris number 2): Sanderi calzone ja mini pasta

Kardemoni magusad krepid ja ahjubaklažaan mozzarellaga (seda ei osata seal eriti teha, sest kaks korda on sattunud läbikülmunud baklažaan)

Türgis, Belconti hotellis söödud uusaasta galaõhtusöök, mis “galast” jäi kaugele ning pani seest jubedalt keerama. Liiga palju erinevaid asju!

Mingid müstilised toidud. Näen vana head kombinatsiooni kitsejuustust ja peedist (vist söödud Rocca al Mares pärast vana-aasta jooksu), Pärnu pisikese kohviku soojendavat karrit, restorani Aed kalarooga ja veel sääraseid, mida ei mäletagi…

 

Põige Pirošmani

Pirošmani asub Nõmme ja Mustamäe piiril, tegelikult napilt siiski veel Nõmmel, nii et sinna minekuks ei pidanud oma linnaosastki väljuma. Töölt on teekond võrdlemisi lihtne: tuleb vaid mäest alla minna. Kui me 12. veebruaril sellest tõusust alla ukerdasime, siis lugu nii lihtne muidugi ei olnud, sest jäite tõttu tuli pisut ka uisutada ja hoolitseda samas selle eest, et liiga suurt hoogu sisse ei saa ega ninali käi. Siinkohal tasub vist ära mainida, et oleme seal ka kolm mäkkejooksu trenni teinud (neljas ja viimane tuleb paari päeva pärast). Esimesel nädalal soojenduseks 6x200m ja 2x300m, teisel juba 8x300m ja kolmandal 10x300m (see viimane oli üks väga tugev trenninädal ka). Igatahes… Pirošmani on lähedal ja ühtlasi sai vahelduseks natuke teist teed pidi koju tatsatud ning enne koduvärava nägemist ka korra Külmallika tõusu võetud. Ei, mitte joostes, vahel me jalutame ka.

Võibolla olen ma seal kunagi ammu käinud. Võibolla. Vahepeal tekkis mulje, et tegu on lihasööjate paradiisiga, kuhu minusugusel köögiviljahoolikul ja kalamekkijal suurt asja ei ole. Kohast õhkuv lihalõhn annab säärasteks mõteteks alust küll ja veel. Olles aga Nõmme pubide menüüd netis juba mitu korda läbi kedranud ja paarist kohast “meh”-reaktsiooni tekitava toiduga keha kinnitanud, vaatasin korra otsa ka Pirošmani menüüle ja otsustasin, et sealgi tuleb korra nina ukse vahelt sisse pista. Ütleme nii, et Kardemon on tore, aga kaua sa ikka üht sama tatragaletti sööd (olgugi et ma olen väga tänulik, et neil nisuvabad soolased pannkoogid on ja mulle päriselt ka need maitsevad!) või balsamiäädikaga salatit kugistad. Tuleb käia ära, et tulla tagasi. Vahemärkus: märtsis lähme pikemale (kulinaar)reisile/treeninglaagrisse Hispaaniasse ehk sealtki võib põnevaid toidupostitusi oodata.

Elu-olu

20160212_203351

Vaade teiselt korruselt

Pirošmani on suurem, kui väljast paista laseb. Seal on suisa 2 korrust. 175 cm ja kõrged saapad tähendavad minu puhul muidugi seda, et teisel korrusel on mul madalamates kohtades (seal väike kaldenurk) pea vastu lage, kui püsti seista. Interjöör iseenesest on hubane ja väikseid armsaid vidinaid täis. Kasvõi need rippuvad taimed, mida pildiltki näha saab. Ja soe on seal ka, nii et külmal talveõhtul või mis iganes muul aastaajal, kui väljas ulub kõle tuul, tasub sinna peitu minna küll.

Eelamps

20160212_202423Esmalt jõudsid lauda pooleliitrised õlleklaasid punase gruusia õluga. Oeh. Oleks pidanud kahepeale ühe võtma, sest niivõrd palju vedelikku oli suisa raske alla kugistada. Ütleme nii, et pärast oli halb olla. Tahtsime ju vaid proovida, mis värk selle õluga on. Muidu võtsime eelampsuks šampinjonid või peenema nimega soko. Tegelikult üritas Sander sulguni juustu tellida, aga näitas menüüs vale nime peale. Pildid-nimed olid kuidagi nihkes omavahel (jah, igast toidust saab enne pilti vaadata). Kes teab, ehk olid šampinjonid isegi parem valik. Mõnus kindlapeale. Kui nimedest veel rääkida, siis leiab menüüst igasugu põnevaid elukaid nagu kalakuri (praetud seened, küüslauk jne.), baže (praetud kanafilee kreeka pähkli kastmes), hereti (praetud kanafilee, peekon jm.), šavi lomi (veisefilee salat), kutš-matši (praetud kanamaks ja süda kreeka pähklitega… Ütleme nii, et praadimine on väga levinud valmistamisviis, mida ma ise koduköögis üleliia tarvitada ei tavatse.

Peamine kõhutäis

20160212_202603

Kanašašlõkk ja salatihakatis

Sander tellis kanašašlõki, sest teadupärast oskavad grusiinid lihaga grillil ümber käia. Ütleme nii, et liha oskavad jah enam-vähem teha, olgugi et need kergelt kõrbenud kohad oleks võinud olemata olla, aga korralikust salatist neil aimu pole. No see ei ole salat, kui sa lõikad ühe tomati pooleks ja lisad paar kurgiviilu. See on lihtsalt fantaasiavaesus! Ma jään vist toidukohtade kohutavate salatite üle igavesti virisema. Miks? Sest mulle meeldib salat ja mul on jube kahju, et enamik kohti seda üleüldse valmistada ei oska ning niiviisi suure enamiku inimeste jaoks köögiviljasöömise päris ära rikuvad. Kes seda igavat plõkerdist tahaks, eks? Salatis peavad olema põnevad rohelised nagu kergelt sinepise hõnguga rukola, mahlakas jääsalat või krõmpsuv frillis, kvaliteetne oliivi- või pähkliõli, tugevama maitsega viljad nagu kirsstomatid või paprika ja pisut seemneid-pähkleid. Ohjah…

20160212_202554Adžapandsali ehk maakeeli hautis praetud baklažaanidest (küll neile ikka meeldib kõike praadida!), kartulist ja mitmesugustest köögiviljadest peitus minu kausis. Iseenesest ju mõnus ja parajalt vürtsikas, aga seda meelt olen küll, et kõike ei pea alati päris pehmeks hautama. Natuke krõmpsumist tuleb alati kasuks, sest siis on lootust, et ka rohkem vitamiine on alles jäänud. Lisaks peab keha seedimiseks pisut rohkem tööd tegema ehk imendumine on aeglasem ja kõht püsib kauem täis (kuigi pärast seda toitu oli kõht nagunii mitu tundi liigagi täis). Kokkuvõttes nõretas see toit ka õlist, ni iet pisut raske oli kõike ära süüa. Andsingi Sanderile. Ja muidugi olid need hiiglaslikud õlleklaasid ka veel… See, et Sander oma kartulipüreed ei saanud (unustati ära, aga arvele lisamist siiski ei unustanud), oli võibolla isegi hea, sest lõpuks ägasime toidu raskuse all mõlemad.

Viisikuga Mimosas

Kohe kindlasti ei tule ma viielapselisest perest. Ometigi oleks mul justkui 5 õde, kellega mingis mõttes samas rütmis tiksume ja keda sestap salamisi viisikuks nimetan. Need 4 tüdrukut käisid minuga Haapsalus koos koolis ning on sellest mammutklassist (tippaegadel 36 õpilast, mis vast oligi maksimaalne lubatud arv) kõige lähedasemaks jäänud. Olgugi et eluteed on pisut lahknenud, üritame aeg-ajalt jälle ühise risttee leida. Seda enam, et kõik veel enam-vähem Tallinna naabruses toimetame. Kui kauaks, kes seda teab! Minu pereelu koos maja ja muu kaasnevaga ei hakka suure tõenäosusega üldsegi mitte Tallinnas, vaid hoopis Viljandis toimuma. Vot nii.

Seekord kohtusime enam-vähem keskel ehk Järve Selveri kandis Mimosa restoranis. Olin ühtteist lugenud Facebooki Nõmmekate grupist ja kuklas tiksus teadmine, et säärane koht on olemas. Nüüdseks ka siis ära proovitud ja naeratusega lahkutudki.

Atmosfäär

Kui vaid sees istuda, siis on selles puumajas kindlalt õdus, nagu nende kodulehtki lubab. Tõtt-öelda ei saagi väga vinguda, sest aiaski on ruumi laialt ja naaberlaud parajal kaugusel, et kõiki salajutte ei kuuleks. Valjemad kilkamised püüab kõrv ikka kinni. Hoov on avar ja mõnus ning okkaks jääbki vaid asukoht Viljandi maantee ääres, mis tähendab, et autod vuravad mööda võrdlemisi tihedalt ning kohati hakkab lärm segama. Tasub muidugi märkida, et meie laud oligi liiklusele kõige lähemale, paarkümmend meetrit maja pool on ehk mõnusam. Sees tundus küll hubane ja soe, eriti kui tulid õuest, kus juba jahedaks kippus. Õnneks olid saadaval ka pleedid, nii et sai sooja! Ja teenindaja pakkus neid lahkelt juurdegi.

Teenindus

Üldjuhul ma teenindusele suurt tähelepanu ei pööra: peaasi, et tuuakse õiged asjad ega viivitata liiga kaua. Või siis pööran küll. Igatahes, meid koheldi väga hästi ja koduselt. Kohati tüütas võibolla see pidev “kuidas maitses” ja “kas kõik on korras” küsimine ära ka, aga eks neile on juhised kätte antud, kuidas tegutseda. Teenindaja tundis menüüd hästi ja oskas kirjeldada portsjonite suurust, nii et sai hea selge pildi ette. Ja muidugi oleme tänulikud selle koheva sepiku eest, mida ta meile lausa kaks korda nosimiseks tõi.

Toit

Toit! Lemmikosa! Ütlen julgelt välja, et olen pirtsakas sööja, kuna ei soostu igasugu jama endale sisse toppima. Ma otsin kvaliteeti. Ja üldjuhul lihavabasid roogi ja palju köögivilju (mida pole ülipehmeks keedetud) ja põnevaid salateid (kurk-tomat-hiina kapsas on õudus) ja julgeid kombinatsioone. Uurisin menüüd juba enne ning kuna esimene roog algas sõnaga “peet”, siis tundsin ära “oma koha”. Kahju ainult, et seda peedihummust saiaga serveeriti. Sestap valisingi värske salati forelli ja sidruni-meekastmega. Olles äsja puhastanud kodus 3-kilose lõhe ja peamiselt seda söönudki, siis oli forell mõnus vaheldus. Ja nüüd saan ma ka nende kergest maitsevahest aru. Kui salati kallal pisut vinguda, siis soovinuks peale lehekeste veel midagi, aga muidu oli mõnus.

Roogadega jäid rahule teisedki. Kuna üks hilines, siis ei hakanud tema toitu pärast enam pildistama, aga siin tulevad nüüd järjest: värske salat praetud seente ja ahjutomatikastmega, pastinaagikreemsupp ja madalal temperatuuril küpsetatud veis kollase peedi püree ja punaveini-kukeseenekastmega.

Ka kohv oli mõnus, olgugi et kõrvalistuv kohviekspert kirus vahumullide kuju. Teed serveeriti mingites huvitavates paberümbrikutes, kust seda puru natuke väljagi tuli. Moodsad teesõelaasendajad vast.