Delisco, kiire lõuna Madriidis

Eile oli trenni mõttes põhimõtteliselt puhkepäev, olgugi et jooksime hommikul 4 kilomeetrit. Eks see oli pigem selline äratusjooks. Oma kodutänavatest me väga palju kaugemale ei liikunudki, sest viimaks oli aeg jalgadest ka väsimus välja puhata, et järgnevad tähtsad trennid välja tuleks. Sestap võtsime linnas ringitrampimise asemel kaasa arvutid ja otsisime õdusat kohvikut, kus natuke asjalikult artikleid kirjutada. Kodus saanuks ka, aga terve päeva ei taha ju nelja seina vahel veeta. Esmalt oli vaja leida lõunaeine ning Fuencarralil uidates silmasime päevapakkumisega Deliscot. Peale vaadates selline grillikoht ehk eelmise, taimetoidurestorani vastand, aga vahel on ka selliseid isusid.

Päevapakkumine polnud nii soodne kui imelises Vegas, aga 8.90 pole ka halb variant. Kui oleks võtnud ka eelroa, tulnuks summa ühele 11.90, aga arvasime, et saab kõhu niigi täis ja salatit oskame kodus isegi teha. Pearoog tuli siis grillilt ja nii palju, kui Googli abiga tõlgitud sain, siis olid valikus vaid liharoad. Valisime mõlemad variatsiooni “pollost” ehk kana. Mul pirakad kanafilee tükid friikartulite ja salatiga, Sanderil pannkook juustu ja kanatäidisega. Peab ütlema, et kana nad oskavad valmistada, sest see oli väga mahlane ja mõnus. Ainult need suured soolakristallid hakkasid pisut segama. Siiski ei suutnud ma seda kõike üksi ära süüa, sest ma pole eriline lihasõber, ning suskasin osa Sanderi taldrikule. Friikartulid olid üllatavalt värske maitsega ja mõnusad.

Magustoitude osas näib, et hispaanlastele meeldivad piimapõhised maiused. Riisipuding ehk magus riisipuder kerge apelsinimaigu ja kaneeliga ning flan ehk suhkur, muna, piim ära küpsetatud, põhimõtteliselt nagu jahuta kook. Väga tihti ma midagi säärast ei sööks, aga proovimise mõttes võib küll.

Eine söödud, asusime otsima mõnusat kohvikut, kus arvutitega istuda. Kuna sattusime säärase pärli otsa, mis väärib eraldi postitust ja lisakülastust, siis sellest järgmine kord. Vihjeks üks sõna: Mistura!

Advertisements

Põige Pirošmani

Pirošmani asub Nõmme ja Mustamäe piiril, tegelikult napilt siiski veel Nõmmel, nii et sinna minekuks ei pidanud oma linnaosastki väljuma. Töölt on teekond võrdlemisi lihtne: tuleb vaid mäest alla minna. Kui me 12. veebruaril sellest tõusust alla ukerdasime, siis lugu nii lihtne muidugi ei olnud, sest jäite tõttu tuli pisut ka uisutada ja hoolitseda samas selle eest, et liiga suurt hoogu sisse ei saa ega ninali käi. Siinkohal tasub vist ära mainida, et oleme seal ka kolm mäkkejooksu trenni teinud (neljas ja viimane tuleb paari päeva pärast). Esimesel nädalal soojenduseks 6x200m ja 2x300m, teisel juba 8x300m ja kolmandal 10x300m (see viimane oli üks väga tugev trenninädal ka). Igatahes… Pirošmani on lähedal ja ühtlasi sai vahelduseks natuke teist teed pidi koju tatsatud ning enne koduvärava nägemist ka korra Külmallika tõusu võetud. Ei, mitte joostes, vahel me jalutame ka.

Võibolla olen ma seal kunagi ammu käinud. Võibolla. Vahepeal tekkis mulje, et tegu on lihasööjate paradiisiga, kuhu minusugusel köögiviljahoolikul ja kalamekkijal suurt asja ei ole. Kohast õhkuv lihalõhn annab säärasteks mõteteks alust küll ja veel. Olles aga Nõmme pubide menüüd netis juba mitu korda läbi kedranud ja paarist kohast “meh”-reaktsiooni tekitava toiduga keha kinnitanud, vaatasin korra otsa ka Pirošmani menüüle ja otsustasin, et sealgi tuleb korra nina ukse vahelt sisse pista. Ütleme nii, et Kardemon on tore, aga kaua sa ikka üht sama tatragaletti sööd (olgugi et ma olen väga tänulik, et neil nisuvabad soolased pannkoogid on ja mulle päriselt ka need maitsevad!) või balsamiäädikaga salatit kugistad. Tuleb käia ära, et tulla tagasi. Vahemärkus: märtsis lähme pikemale (kulinaar)reisile/treeninglaagrisse Hispaaniasse ehk sealtki võib põnevaid toidupostitusi oodata.

Elu-olu

20160212_203351

Vaade teiselt korruselt

Pirošmani on suurem, kui väljast paista laseb. Seal on suisa 2 korrust. 175 cm ja kõrged saapad tähendavad minu puhul muidugi seda, et teisel korrusel on mul madalamates kohtades (seal väike kaldenurk) pea vastu lage, kui püsti seista. Interjöör iseenesest on hubane ja väikseid armsaid vidinaid täis. Kasvõi need rippuvad taimed, mida pildiltki näha saab. Ja soe on seal ka, nii et külmal talveõhtul või mis iganes muul aastaajal, kui väljas ulub kõle tuul, tasub sinna peitu minna küll.

Eelamps

20160212_202423Esmalt jõudsid lauda pooleliitrised õlleklaasid punase gruusia õluga. Oeh. Oleks pidanud kahepeale ühe võtma, sest niivõrd palju vedelikku oli suisa raske alla kugistada. Ütleme nii, et pärast oli halb olla. Tahtsime ju vaid proovida, mis värk selle õluga on. Muidu võtsime eelampsuks šampinjonid või peenema nimega soko. Tegelikult üritas Sander sulguni juustu tellida, aga näitas menüüs vale nime peale. Pildid-nimed olid kuidagi nihkes omavahel (jah, igast toidust saab enne pilti vaadata). Kes teab, ehk olid šampinjonid isegi parem valik. Mõnus kindlapeale. Kui nimedest veel rääkida, siis leiab menüüst igasugu põnevaid elukaid nagu kalakuri (praetud seened, küüslauk jne.), baže (praetud kanafilee kreeka pähkli kastmes), hereti (praetud kanafilee, peekon jm.), šavi lomi (veisefilee salat), kutš-matši (praetud kanamaks ja süda kreeka pähklitega… Ütleme nii, et praadimine on väga levinud valmistamisviis, mida ma ise koduköögis üleliia tarvitada ei tavatse.

Peamine kõhutäis

20160212_202603

Kanašašlõkk ja salatihakatis

Sander tellis kanašašlõki, sest teadupärast oskavad grusiinid lihaga grillil ümber käia. Ütleme nii, et liha oskavad jah enam-vähem teha, olgugi et need kergelt kõrbenud kohad oleks võinud olemata olla, aga korralikust salatist neil aimu pole. No see ei ole salat, kui sa lõikad ühe tomati pooleks ja lisad paar kurgiviilu. See on lihtsalt fantaasiavaesus! Ma jään vist toidukohtade kohutavate salatite üle igavesti virisema. Miks? Sest mulle meeldib salat ja mul on jube kahju, et enamik kohti seda üleüldse valmistada ei oska ning niiviisi suure enamiku inimeste jaoks köögiviljasöömise päris ära rikuvad. Kes seda igavat plõkerdist tahaks, eks? Salatis peavad olema põnevad rohelised nagu kergelt sinepise hõnguga rukola, mahlakas jääsalat või krõmpsuv frillis, kvaliteetne oliivi- või pähkliõli, tugevama maitsega viljad nagu kirsstomatid või paprika ja pisut seemneid-pähkleid. Ohjah…

20160212_202554Adžapandsali ehk maakeeli hautis praetud baklažaanidest (küll neile ikka meeldib kõike praadida!), kartulist ja mitmesugustest köögiviljadest peitus minu kausis. Iseenesest ju mõnus ja parajalt vürtsikas, aga seda meelt olen küll, et kõike ei pea alati päris pehmeks hautama. Natuke krõmpsumist tuleb alati kasuks, sest siis on lootust, et ka rohkem vitamiine on alles jäänud. Lisaks peab keha seedimiseks pisut rohkem tööd tegema ehk imendumine on aeglasem ja kõht püsib kauem täis (kuigi pärast seda toitu oli kõht nagunii mitu tundi liigagi täis). Kokkuvõttes nõretas see toit ka õlist, ni iet pisut raske oli kõike ära süüa. Andsingi Sanderile. Ja muidugi olid need hiiglaslikud õlleklaasid ka veel… See, et Sander oma kartulipüreed ei saanud (unustati ära, aga arvele lisamist siiski ei unustanud), oli võibolla isegi hea, sest lõpuks ägasime toidu raskuse all mõlemad.

Kardemon. Salatid. Nämm.

Kui mõnda aega tagasi kirjutasin Kardemonist, siis heietasin veel sedagi, et mingil hetkel tuleks nende meelitavaid salateid proovida. Suured salatid, mida nad soovitavad prae asemel süüa, täidavad kõhtu tõepoolest ja lisaks sisaldavad igati mõnusaid komponente. Ühel reedel, mil pidime teineteisele massaaži tegema (massöörid vajavad ka ise hooldust!), näpistasime massaažiajast väikse tüki ära ja täitsime esmalt kõhtusid. Siin ei olegi vaja pikka juttu teha, vaid kohe piltide imetlemise juurde asuda! Ja siit nad tulevadki: hiidkrevetid vokitud ja värskete köögiviljadega…

…ja … soe lõhesalat vokitud ja värskete köögiviljadega (tõeliselt toitev!)!

Muidugi on Kardemonis ka võrdlemisi muljetavaldavad smuutid. All pildil mangosmuuti, kus mangodega kokku hoitud ei ole.

Herman ja Kõhule Pai ehk Haapsalu toiduelamused

Oli kord Haapsalus selline koht nagu Hermannuse maja. Teadsin, et seal midagi enam-vähem söödavat vast on. Eelmisel aastal sõin seal korra päris mõnusat kitsejuustusalatit. Sel aastal sattusin augustis sinna aga lausa kaks korda ja nautisin ülimõnusaid smuutisid. Tegelikult sõin ikka ka, aga just nimelt smuutid jätsid sügavama mulje.

Pictures

Hermannusest on saanud popi ja noortepärase nimega Herman ja toiduvalikki on muutunud hõrgutavamaks. Augusti algul suvitasime ühe ööpäeva Sandriga Haapsalus: 25-kilomeetrine jooks ümber Haapsalu ja lähikandi metsades ja õhtul mõnus jalutuskäik väikelinna tänavail. Kui päev varem olime ekselnud Tallinna vanalinnas toidu otsinguil (kõik kohad olid täis ja viimaks leppisime pisut vaimuvaese toiduga Telliskivi Reval Cafés), siis sarnane saatus ähvardas meid ka Haapsalus tabada. Enamik kohti oli sel soojal pühapäevasel õhtupoolikul täis või ei meelitanud eriti. Kiikasime ka korra taimetoidukohvikusse Kõhule Pai, kuhu olingi soovinud väga minna, aga kuna tol hetkel olid õues lauad täis ja sees lösutasid diivanitel ilmselt omanikud (ja seletasid eksinud turistidele, kuidas mere äärde saada, ise samal ajal edasi lösutades), mis ei näinud väga kutsuv välja, siis lahkusime sealt. Ehk seletab seda meeskonnavahetus, sest aasta tagasi oli seal küll mõnusam õhkkond. Vaatasime tänaval edasi. Ei Dietrichi ega Talukõrtsi menüü polnud päris see ja pitsat ei tahtnud ja Müüriääreski oli varem käidud, nii et viimaks maandusimegi Hermanis.

LõheliblikasVäliterrassil värvilisel toolil lappasin menüüd ja ennäe, väga palju selliseid roogi, mida hea meelega sisse vitsutaks: tatrasalat, marineeritud lillkapsas, kitsejuust… Toitumisnõustamist õppides olen üha enam pöördunud kalausku ja jõudnud järeldusele, et sööme liiga vähe kala. Liha on vaja ehk paar korda kuus (ausalt öeldes pole väga isugi), aga kala on selles sisalduvate kasulike rasvhapete tõttu vaja lausa 5 korda nädalas. Nüüdseks sööme õnneks päris palju kala ja tegime Youtube’i video abil läbi ka terve suure lõhe tükeldamise, nii et sügavkülm on paraja suurusega kalapalu nüüd täis (või noh, hakkab juba tühjaks saama, tükeldus oli kuu aega tagasi). Pika jutu lõpetuseks: meie lauale maandusid lõheliblikas (lõhefilee, riis, röstitud köögiviljad, passionivilja kaste) ja riisinuudlipasta lõhega (lõhe, suvikõrvits, riisinuudlid, kirsstomat). Imeilusad road ja Sandri lõheliblikas oli ikka tõeliselt suur kalakamakas!

Riisinuudlipasta lõhega

Enne veel, kui need kaunid kalaroad lauda saabusid, mekkisime ülimõnusaid smuutisid. Mahedamaitseline “Hommikune ärataja”, kombinatsioon banaanist, kookospiimast ja vürtsidest ning pulbitsev vitamiinipomm “Igavese nooruse allikas”, kus ohtralt mustikaid, vaarikaid ja maiustamiseks mett, banaani ja vahtrasiirupit. Need joogid olid oma hinda väärt. Kui mangopüree poleks parajasti otsas olnud, lürpinuks ma tõenäoliselt mango-passioni-banaanimaiust. Oli tunda, et neisse jookidesse oli ikka helde peoga head ja paremat sisse valatud. Ka järgmisel külaskäigul burleskilaagri ajal jõin sedasama igavese nooruse allikat ja suurest entusiasmist ka ise igavesti kaunis olla tellis seda ka üks mu lummavatest kaaslannadest. Tol viimasel korral söödud vegetaarne kookospiimas küpsetatud karri (suvikõrvits, baklažaan, paprika, spinat) nii sügavat jälge mu mällu ei vajutanud. Ega see valge riis ole sama mõttetu kui magusamaailmas valge suhkur. Eelistan iga kell pruuni, mis on põhimõtteliselt rafineerimata valge ja imendub aeglasemalt, tõstes ka veresuhkrut stabiilsemalt. Ja see riis oli pisut üle keedetud ka tagatipuks.

Burleskilaagri ajal õnnestus ka Kõhule Pai taimetoitu nautida. Ühel kaunil lõunal, kui mõned trennid juba seljatatud olid ja mitu veel eeski ootas (+ õhtune esinemine), suundusime kosutavat lõunaeinet otsima. Õhtul Uriah Heepi kontsert ja kaunis laupäev – muidugi oli peatänav rahvast pungil ning enamik toidukohti täis tuubitud. Kõhule Pai asub õnneks natuke peidetud kohas nurga taga ja sestap ei pidanud üldse ootama. Lisaks on neil juba väike valik mõnusaid roogi valmis ka. Väike taldrik 4 ja suur 6,5 eurot, pane ise lemmikasjad kokku! Pilt seda maitset vast edasi ei anna, kuna suutsin kinoa-köögiviljapaja kookose-avokaadokastmega korralikult üle valada, aga oli hää! Kõrvale veel värsket salatit rukolaga ja tomatine läätsemöks.

Ja mida ma jõin? Rabarberilimonaadi, mis koosnes rabarbist, maasikamahlast ja mineraaliderohkest Värska veest. Kergelt soolakas limonaad, aga just need soolad temast väärtusliku toitja tegidki. Igapäevaselt olen ma pigem Vytautase jooja, kuna seal on rohkem mineraalaineid, aga seetõttu on ta ka soolasem ega limonaadi sisse ei sobikski. Magustoiduks nautisin vägagi tummist ja talvist peedi-šokolaadikooki ning siis mõtlesin küll, et väiksest taldrikust soolasest oleks piisanud. 2.50 eest oli kooki enam kui küll ning lisaks oli see äärmiselt rammusa maitsega. Tuleb välja, et ma pole ainus inimene, kes peeti šokolaadiga paaritab. See kombinatsioon töötab! Päriselt! Katteks paks šokolaadikiht ka veel peal. See on talveõhtul nautimise kook, aga sobis ka suvepäeval kosutamiseks.

Viisikuga Mimosas

Kohe kindlasti ei tule ma viielapselisest perest. Ometigi oleks mul justkui 5 õde, kellega mingis mõttes samas rütmis tiksume ja keda sestap salamisi viisikuks nimetan. Need 4 tüdrukut käisid minuga Haapsalus koos koolis ning on sellest mammutklassist (tippaegadel 36 õpilast, mis vast oligi maksimaalne lubatud arv) kõige lähedasemaks jäänud. Olgugi et eluteed on pisut lahknenud, üritame aeg-ajalt jälle ühise risttee leida. Seda enam, et kõik veel enam-vähem Tallinna naabruses toimetame. Kui kauaks, kes seda teab! Minu pereelu koos maja ja muu kaasnevaga ei hakka suure tõenäosusega üldsegi mitte Tallinnas, vaid hoopis Viljandis toimuma. Vot nii.

Seekord kohtusime enam-vähem keskel ehk Järve Selveri kandis Mimosa restoranis. Olin ühtteist lugenud Facebooki Nõmmekate grupist ja kuklas tiksus teadmine, et säärane koht on olemas. Nüüdseks ka siis ära proovitud ja naeratusega lahkutudki.

Atmosfäär

Kui vaid sees istuda, siis on selles puumajas kindlalt õdus, nagu nende kodulehtki lubab. Tõtt-öelda ei saagi väga vinguda, sest aiaski on ruumi laialt ja naaberlaud parajal kaugusel, et kõiki salajutte ei kuuleks. Valjemad kilkamised püüab kõrv ikka kinni. Hoov on avar ja mõnus ning okkaks jääbki vaid asukoht Viljandi maantee ääres, mis tähendab, et autod vuravad mööda võrdlemisi tihedalt ning kohati hakkab lärm segama. Tasub muidugi märkida, et meie laud oligi liiklusele kõige lähemale, paarkümmend meetrit maja pool on ehk mõnusam. Sees tundus küll hubane ja soe, eriti kui tulid õuest, kus juba jahedaks kippus. Õnneks olid saadaval ka pleedid, nii et sai sooja! Ja teenindaja pakkus neid lahkelt juurdegi.

Teenindus

Üldjuhul ma teenindusele suurt tähelepanu ei pööra: peaasi, et tuuakse õiged asjad ega viivitata liiga kaua. Või siis pööran küll. Igatahes, meid koheldi väga hästi ja koduselt. Kohati tüütas võibolla see pidev “kuidas maitses” ja “kas kõik on korras” küsimine ära ka, aga eks neile on juhised kätte antud, kuidas tegutseda. Teenindaja tundis menüüd hästi ja oskas kirjeldada portsjonite suurust, nii et sai hea selge pildi ette. Ja muidugi oleme tänulikud selle koheva sepiku eest, mida ta meile lausa kaks korda nosimiseks tõi.

Toit

Toit! Lemmikosa! Ütlen julgelt välja, et olen pirtsakas sööja, kuna ei soostu igasugu jama endale sisse toppima. Ma otsin kvaliteeti. Ja üldjuhul lihavabasid roogi ja palju köögivilju (mida pole ülipehmeks keedetud) ja põnevaid salateid (kurk-tomat-hiina kapsas on õudus) ja julgeid kombinatsioone. Uurisin menüüd juba enne ning kuna esimene roog algas sõnaga “peet”, siis tundsin ära “oma koha”. Kahju ainult, et seda peedihummust saiaga serveeriti. Sestap valisingi värske salati forelli ja sidruni-meekastmega. Olles äsja puhastanud kodus 3-kilose lõhe ja peamiselt seda söönudki, siis oli forell mõnus vaheldus. Ja nüüd saan ma ka nende kergest maitsevahest aru. Kui salati kallal pisut vinguda, siis soovinuks peale lehekeste veel midagi, aga muidu oli mõnus.

Roogadega jäid rahule teisedki. Kuna üks hilines, siis ei hakanud tema toitu pärast enam pildistama, aga siin tulevad nüüd järjest: värske salat praetud seente ja ahjutomatikastmega, pastinaagikreemsupp ja madalal temperatuuril küpsetatud veis kollase peedi püree ja punaveini-kukeseenekastmega.

Ka kohv oli mõnus, olgugi et kõrvalistuv kohviekspert kirus vahumullide kuju. Teed serveeriti mingites huvitavates paberümbrikutes, kust seda puru natuke väljagi tuli. Moodsad teesõelaasendajad vast.

Linnast väljas söömas

Teraapialaegas hoiab rakkes ning sestap pole tükk aega korralikult blogiga tegelenud. Aga toiduteema on niivõrd hingelähedane, et ma naasen selle blogi juurde ikka ja jälle. Seda enam, et hakkasin nüüd põhjalikult toitumisnõustamist õppima. Esimesed koolituspäevad seljatatud, 16 kuud veel. Elu läheb igatpidi põnevamaks. Olen juba praegu mõningad muutused sisse viinud ning proovin rohkem kaunvilju süüa ja oma puuviljaõgardlust piirata. Võtsin end ka blogi osas kätte ning kirjutan pisut neist toiduelamustest, mis vahepeal kogetud. Mais käisime kahes äärelinnakohas, Viimsis ja Tabasalus. Viimsiskäik oli seotud spaalõõgastusega ning Tabasalus veetsime Sanderi sõbraga aega. Ehk siis Talleke ja Pullike ning Seller.

Seller: üks neist kohtadest, kust saab meie kodukandi ehk Pääsküla kalja (nimi ongi Kodukali). Menüüd vaatasin natuke aega nõutult, aga viimaks leidsin taldrikutäie meeldivat kraami. Ei tahtnud väga palju süüa ning kostitasin end kõrvitsarisoto, grillbaklažaani ja salatiga. Riisi asemel eelistaks ma iga kell odrakruupi ja tõtt-öelda oleks see roog võinud olla natukene loovamalt maitsestatud. Samas nägi kõik väga kaunis välja. Aga… mingi väike asi oli veel puudu.

Viimsi jooksu järgselt ehk 9. mail turgutasime end esmalt Lavendli spaas ning sealt algaski see iseenda hooldus ja massaažidest taastumine. Hiljem einetasime sealsamas Tallekes ja Pullikeses. Koht oli võrdlemisi tühi, aga ootasime ikka tükk aega. Kuna õhtul oli burleskiüritus, siis muutusin pisut närviliseks. Toit oli see-eest ütlemata maitsev, olgugi et portsud olid tüüpilised gurmeekad ehk pisikesed. Lihaisu mul üldse ei olnud, nii et valisin ühe vähestest taimetoiduroogadest, grillitud köögiviljad. Sander sõi kartulipüreed ja veiselihapihvi. Päris hea ja õige liha oli!

Lihtne koht, lihtne roog: kõrvitsapüreesupp Ampsus

Väljassöödud toitudega näib kaasnevat pikem lugu kui nendega, mida ma kodus valmistan. Väljaskäikudega on lihtsalt nii, et neil on tavaliselt põhjus. Igal suvalisel hetkel kodunt väljaspool ikka sööma ei hakka. Üldjuhul ma lausa eelistangi kodus süüa, sest siis saan täielikult tagada, et toidu sees on just need osised, mida ma soovin seal näha. Kui kuskil toitu tellin, siis juhindun enamasti reeglist, et see poleks midagi liiga lihtsat, mida ise valmistada suudaks ega midagi nii tavalist nagu kartul kastmega. Ja seda viimast ma tegelikult eriti ei söö ka.

20150102_182144

2. jaanuaril lendas Sander 6 päevaks ära. Kuus päeva üksiolekut ja pikk nimekiri kõigist neist asjadest, mida ma selle ajaga kavatsen korda saata. Sest sellele eelnes ligi 10 päeva puhkuseaega, mil tegime nii hoogsalt trenni kui olime koos haiged, aga neid päris oma asju ei jõudnudki torkida. Kurguvalu polnud selleks ajaks üle läinud ning peale selle oli mul hääl üpris kadunud. Seega tundus püreesupp hea valikuna: mõnus lihtne neelata. Kuna see oli muskaatkõrvitsat, oli see kaunist pastelset oranži värvi. Ja sees hulpis kolm tiigerkrevetti. Sander sõi teiselpool lauda kana ja juustuga täidetud pannkooki. Peale lürpisime vitamiinidega vett. Arvestades seda, et olime just Spartast PumpFXi trennist tulnud, siis kindlasti hea valik taastumiseks. See kesklinnas jagatud eine oli sümboolne ajutine hüvastijätt, sest sealt liikuski ta lennuki peale, et reisida Poola saalijalgpallureid mudima-venitama. Siinkohal ütlen suure aitähi püreesupi leiutajale, sest kui seda poleks olemas (või kui poleks vürtsikaid tai suppe), siis poleks ma oma supivastikusest (soolane keedetud vedelik, kus hulbivad sees pehmed köögiviljatükid ei olnud kunagi meeltmööda) vast ealeski üle saanud.