Üks väga lihtne koogikreem

Laupäev. Küllaminek. Ahjust on väljunud järjekordne bataadi-šokolaadikook. Korra on see kook ahju ka uuele leilivõtmisele suundunud. Korra on köögist läbi käinud paanika: see pole ju üldse tahke, appi, keerame kuumust juurde, appi, me jääme hiljaks! Aga tegelikult aega ju on. Kui ühel ilusal päeval nende inimeste juurde täpselt kokkulepitud ajaks kohale ilmusime, saime kerge pahameelegi osaliseks, sest oodati pigem ikka pooletunnise hilinemisega. Inimesed ei saa end/kodu õigeks ajaks sätitud. Reegel. Nii et aega oli. Lõikasin koogi jaoks veel maasikad viiludeks. Tõdemus: need maasikad ei püsi seal niisama ilusti palumise peale, lisaks on kook kuidagi lapik ja tühi. Mis saab? Kreem! Käepärased toiduained kätte ja valmis ta saigi. Toimiks kindlasti ka banaaniga, aga avokaado on iseenesest väga tore. Muide, koogi sööjad ei saanud maitsest aru, mis seal sees on. Bataatki oli osavalt peidetud.

20190413_225758

Osised

  • 1/2 avokaadot
  • 1 spl roosuhkrut
  • 1 spl kookosrasva
  • 1 spl kakaopulbrit

Sega kõik koostisosad saumiksriga kreemiks. Maitse ja timmi vastavalt oma eelistustele. Kookosrasv on siin oluline komponent, sest see tahkub külmas ja muudab kreemi/koogikatte vähem voolavaks. Ja siis jäävad sinna ka maasikad kenasti kinni.

Kookoskaramelliga kohvijäätis

Vot see on juba kookose ja karamelli maailmas täiesti uus tase. Ise ka ei usu, et midagi nii ägedat pähe tuli. Natuke netis surfamist paljastas mulle kookospiimast tehtud karamelli valmistamise võlumaailma ning minu kookos- ja kohvimaias aju tegi edasise töö ise. See on võrdlemisi töömahukas ja võtab kauem aega kui mu tavaline šokolaadi-koorejäätis, mille valem on lihtne: vahukoor suhkru/muu magustajaga keema, kuni suhkur sulab, kakaopulber sisse uhada ja segu maha jahutada. Ütleme nii, et vahel tuleb aga midagi keerulisemat teha ja horisondi piire kombata. Kuigi… seda karamelli tehes hakkas kannatus pisut katkema. Kui sinu kannatus pole jämedam kui peenike juuksekarvake, võta parem kohe algul paksemat sorti kookospiim appi, kulub vähem aega vedeliku väljaaurutamisele. Muidu mulle see Tesco kookospiim täitsa meeldib, hind meeldib eriti.

Karamell:

  • 1 purk (400 ml) kookospiima
  • 125 ml roosuhkrut (mul suhkru-ksülitooli segu, eriti karamelline aga kookossuhkruga)
  • näpuotsatäis meresoola
  • 2 spl vett
  • 1 tl sidrunimahla

Pane väike kastrul keskmise kuumusega pliidile. Sega seal suhkur, vesi ja sidrunimahl. Lase keema. Kui segu keeb, lisa kookospiim ja meresool. Lase pliidil madalal kuumusel podiseda, kuni segu meenutab karamelli. See peaks olema pruun ja tihke. Kuna minu kookospiim sisaldas palju vett, võttis see omajagu aega, 20 minutit vähemalt. Sega aeg-ajalt. Lase jahtuda. Sellest karamellist saab hiljem jäätisele kaunid karamellitriibud.

Kookospiimast kohvijäätis:

  • 1 purk (400 ml) kookospiima
  • 200 ml kanget kohvi (lasin värskelt masinast)
  • maitse järgi magustajat (steeviat kulub noaotsatäis, muid asju rohkem)

Kalla kõik komponendid kastrulisse ja aja keema. Lase podiseda, kuni segu pakseneb, saad kreemjama jäätise. Jahuta segu maha. Panin enda oma ööseks külmkappi. Hommikuks oli kookosrasv eraldunud ja peale kõva kooriku moodustanud. Lasin aknalaual päikse käes taas üles sulada, et segu oleks valatav.

Pane jäätisemasin käima ja vala jäätisemass sisse. Kui see on mõned minutid ringi käinud ja külmunud, vala hulka kookoskaramell. Sellegagi juhtus nii, et seistes hakkas kookosrasv eralduma, aga segades läks asi taas korda. Kui jäätis on piisavalt paks, pane sügavkülma edasi tahkuma. Karamelli võib samas ka jäätis kaussi/karpi kraapides lisada. Mul tõmbas see kiirelt külmaks ja jäid suured tükid. Kaussi pannes tegin tükke väiksemaks ja panin seejärel külma.

Kui masinat pole, pane jäätis sügavkülma. Kui see on natuke kõvem, aga veel segatav, sega sisse karamell. Lase veel tahkuda.

Krõbedad kevadrullid

Vietnami kevadrullidest olen juba kirjutanud. Need on traditsiooniliselt “toored” ehk nõuavad vaid riisipaberi leotamist ja täidisega koos kokkukeeramist. Tahtsin aga midagi teisiti teha ja viskasin kevadrullid sügavale pannile õli sisse küpsema. Õli polnud üle mõistuse palju nagu fritüüris, rullid kaetud polnud. Sestap ei olnud tulemus samuti üleni kuldne. Samas, selline poolkrõbe-poolvärske mulle maitsebki. Kasutasin oomega-9 rikast oliiviõli, rapsiõli sobiks ka hästi (neutraalne maitse), päevalilleõli ei soovita ma keskmisel eestlasel üldse koju osta (oomega-6, mida nagunii igalt poolt, eriti loomsest toidust, saab). Oliiviõli talub kuumutamist hästi ja mul on kodus ainult külmpressi õli. Fritüüri tasemele seda kuumutada samas ei tasu ja ega seda ma teinudki.

Kogused on vaja tunde järgi paika saada. Võivad kõikud, sõltub, kui tihedalt täis tuubitud rullid kokku suudad rullida. Komponente võib varieerida. Põhimõtteliselt sobivad igasugu piklikud asjad (kirsstomatit raske rullida, proovi parem kurgi- või porgandiribadega).Katsetamise vaev!

Osised

  • Peotäis riisinuudleid
  • Pool paprikat
  • Helde peotäis hapukapsast
  • Riisipabereid (müüakse nii 10tk kui 50tk pakkidena, mul väiksemad Vietnamese Choice’i omad)
  • Õli

Keeda riisinuudlid soolvees pakendi õpetuste järgi. Peenemate nuudlite puhul piisab ka kuuma vee pealevalamisest, minu paksud lintnuudlid tahtsid 3-4minutit podiseda. Kurna ja jäta jahtuma.

Pane lõikelauale või taldrikule valmis täidiseained: viiluta paprika peeneteks sirgeteks ribadeks (lõika kumerad jõnksud ära), aseta sinna ka hapukapsas ja jahtunud nuudlid. Porgandi-kurgiribad ja roheline sibul on samuti head lisandid.

Võta appi sügavam taldrik, kus riisipaberit leotada-pehmendada. Täida see veega. Ava riisipaberi pakend ja leia koht, kuhu valmiskeeratud rulle panna. Oledki valmis alustama!

Pane riisipaber 10 sekundiks või kauemaks likku. See peab muutuma pehmeks ja elastseks, täitsa kanga moodi. Kui asja käppa saad, võid rullimise ajaks jua uue paberi vette panna, hea kohe võtta.

Aseta valmis paber lõikelauale või taldrikule. Pane ülaservast natuke allapoole täidiseaineid. Jäta servadest ruumi.

Keera ülaserv täidisele peale ja rulli pisut edasi. Rulli tihedalt. Märg paber kleepub ise kokku.

Voldi küljed keskosale peale, jätka rullimist.

Lõpuks peaksid saama igast küljest suletud võimalikult tihke rulli. Kui täidisega liiga heldelt ümber käisid, ei pruugi koos püsida. Rulli lahti, vähenda täidist ja proovi uuesti!

Valmis rullid aseta kuhugi küpsetamist ootama. Liiga lähestikku ei tasu toppida, kleepuvad kokku. Kui kõik rullitud, asu praadima. Kuumuta sügaval pannil õli. Terve põhi peaks kaetud olema, aga rulle üleni katma ei pea, see pole õlivann. Prae kuldseks, pööra tangide abil vahepeal teine külg. Naudi!

Mango-avokaadokastmega suvikõrvitsaspagetid

suvikorvitsaspagetid

Ausalt öeldes olen selle retsepti Alisale juba peaaegu kuu aega võlgu. Ja ausalt öeldes olen ma viimase pooleteise kuu jooksul kirjutanud väga palju retsepte ja teinud väga palju pilte. Miks aga ainult üks riisipuding siiani blogisse jõudis? Neid retsepte nuputasin lõputöö jaoks, milleks on pikamaajooksja 3 nädala menüü: 1 nädal taastavate trennide ajal, 1 raske trenni nädal, 1 võistlusnädal. Lugesin artikleid ja raamatuid, et kokku panna asjalik teooriaosa. Uppusin põnevatesse tekstidesse, lõin veidraid ja ägedaid retsepte… aga vot blogisse ei jaksanud kirjutada! Hakkan nüüd vaikselt selle töö vilju jagama, aga mitte kõike korraga. Ja varsti saab juba sedasama menüüd osta või lasta endale veel personaalsem variant teha.

Ja retsept on algselt raamatust “Jooga köögis”.

Kahele

Osised

1 suur mango

1 avokaado

2 rohelise sibula vart

0,5 laimi mahl

meresoola

1 suvikõrvits

Mango-avokaadokastmeks blenderda puhastatud-tükeldatud mango ja avokaado koos ülejäänud koostisosadega. Maitsesta meresoolaga. Suvikõrvitsaspagettide tegemiseks kasuta spiraalitajat või tõmba koorimisnoaga suvikõrvitsast õhukesed viilud. Sega kastmega kokku.

Minestanud imaam ehk ahjubaklažaan täidisega

Mäletan veel neid õndsaid aegu, mil elasin koos Alisaga (2013) ja ta tutvustas mulle ahjubaklažaani. Ta lõikas poolitatud baklažaani pikivaod, täitis need õõnsused kirsstomatitega, määris peale Merevaiku/majoneesi ja ladus kõigele tipuks peale juustuviilud. Baklažaan küpses seest mahlaseks ja peal oli krõbe juustukoorik, mmm… Enam ma Merevaiku ja majoneesi ei kasuta. Üks on liiga lisaaineid täis ja teine ei maitse. Merevaiku asemel sobib hästi aga mõni toorjuust või meelepäraselt maitsestatud hapukoor. Samas arvan, et kui sarnast rooga teeksin, siis kasutaksin hoopis hummust, oapasteeti või pestot. Peale paneksin ikka juustu, aga vähemalt poleks siis roas ülipalju piimatooteid enam. Mulle on kuidagi piimatooted viimasel ajal vastu hakanud.

IMG_8284

2016 on mitmeski mõttes olnud baklažaaniaasta ja bataadi oma muidugi ka. Peamiselt söön baklažaani ahjus küpsetatuna või kiirelt pannil läbi praetuna. Oh, seda mõnusat tekstuuri! Ja kui see oliiviõlis on küpsenud, siis on eriti hõrk maitse. Sirvisin raamatut “Jooga köögis” ja sealt vaatas vastu minestanud imaam ehk baklažaan tomati, sibula ja paprikaga. Loo legend räägib, et imaam minestas seepeale, kui tema osavast kokast kaasa lausus, et ei saa talle enam imehead rooga valmistada, kuna oliiviõli on otsas. Olen sarnaste komponentidega rooga nautinud ka Pirošmanis, aga tõtt-öelda meeldib poolitatud baklažaaniga variant rohkem kui ühtlane mudru kuskil kausis.

IMG_8283Kahele

  • 1 suur baklažaan
  • 1 punane sibul
  • 1 tomat
  • 1 paprika
  • 2 küüslauguküünt
  • oliiviõli
  • 2 spl tomatipastat
  • soola, ürte

Selleks, et kogu protsess kiiremini läheks, on mõistlik baklažaani eelküpsetada. Lõika pestud baklažaan pikuti pooleks, tõmba sisse pikivaod. Pane see 180-kraadisesse ahju, kuni ülejäänud osised ette valmistad. Vormi sisse kalla ka natuke vett, et baklažaan mõnusalt hauduks.

Haki sibul ja küüslauguküüned ja prae kergelt oliiviõlis, kuni need muutuvad klaasjaks. Haki paprika ja tomat, lisa pannile koos tomatipastaga ja hauta madalal kuumusel. Maitsesta soola ja ürtidega (nt. münt, oregano, tüümian). Aseta täidis baklažaanile, susa osa sellest ka vagude vahele. Pane ahju 180 kraadi juurde küpsema. Baklažaan on valmis, kui see on pehme.

Serveerisin värske salatiga, mis sedapuhku baseerus hapukapsal ja natukesel rohelisel, juures veel oomega-3 rikkad tšiiaseemned (jah, see on Eesti Keele Instituudi variant, võib öelda ka õlisalvei seemned).

Sibulamaius

IMG_7930

Walesis külastasime ka umbes Tartu suurust rannikulinnakest nimega Swansea. See oli 28. märts ning reisi algusest oli möödunud juba 23 päeva, nii et ma hakkasin vaikselt ära väsima. Just selles linnas ringi jalutades tabas mind kõige suurem koduigatsus ja masendus. Kui nii kaua reisil olla, siis ühel hetkel lihtsalt ei viitsi ringi vahtida. Tahaks oma koju, oma kööki, oma tegemisi toimetama. Masendus taandus siis, kui jõudsime lõputusse liivaranda. Kaunid merekarbid, tüütu tuul, liivaväljad, päike… hakkas parem küll. Õhtusöögiks suundusime aga hispaanlanna Violeta juurde. Tutvusime 2010. aastal tudengiüritusel Kosovos, elasime juba 2011. aastal samas mereriigis (mina Bathis, tema Swanseas), kuid ei kohtunud ning alles nüüd, pärast mitmeid aastaid, saime kokku. Ta on aastaid õppinud makrobiootilist toitumist, mis keskendub lihtsatele toitudele ja on väga köögi-, puu- ja täisteraviljakeskne. Samuti rääkis ta palju toitude ja inimeste energiast ja elementide tasakaalust (liiga palju tuld, vähe metalli jne.), mis minu jaoks on natuke kosmos. Meile pakkus ta taldrikutäie igasugu erinevaid hõrgutisi nagu hautatud brokoli, küpsetatud tofu, oasalat, kleepuv riis, porgandid, porru. Ütleme nii, et komponente oli palju ja kõik oli mõnus.

IMG_7945

Violeta makrobiootiline toit

Kõige enam jäi kummitama aga sibulamoos: madalal tulel õlis hautatud sibul, mis muutub maitselt väga magusaks. Eestis tegime seda mitmel õhtul ning sõimegi vahepeal kausist lusikaga sibulat. Kui ema ja õde külla tulid, katsetasin nende peal ka täitsa magustoitu. Siin kehtib taas reegel, et on parem, kui nad ei tea, mis seal sees on. Õde jättis pool alles. See-eest ema sõi mõnuga ning me ise ka. Ja teine reegel: steeviaga ei tasu üle pingutada! Seda sai ka natuke üleliia. Aga räägime siis lähemalt sibulamaiusest. Ma olen sellest üpris vaimustuses, sest see on nii lihtne ega nõua tegelikult lisamagustajaid. Steeviat panin ka igaks juhuks. Banaanipüreega poleks seda vast vajagi.

Alguses näeb sibul välja selline. Kui näo säärase poti kohale paned, hakkavad silmad kipitama, sest sibul on veel kibe.

IMG_8045

Natuke oliiviõli ja vähemalt 30-45 minutiks hauduma, kuni sibul muutub pehmeks ja magusaks ning näeb välja selline…

IMG_8048

Säärase möksiga võib juba maiustada. Või… lisa suur peotäis mustsõstraid või muid värvilisi marju (värviline on isuäratavam) või mis iganes pehme viljalihaga puuvilja (õuna-pirniga väga ette ei kujuta), püreesta, vajadusel lisa steeviat, mett või rafineerimata suhkrut ja chia seemneid ja serveeri klaasis magustoiduna. Voila! Chia seemnete puhul tasub lasta maiusel natuke seista, et seemned vett endasse imaks ja geelja konsistentsi annaks. Chia abil saab maius natuke tahkema konsistentsi ja muutub tarretise-pudingulaadsemaks.

IMG_8053

Usun, et kui ma viimaks korraliku blenderi hangin (sau on ka võimas, aga mingite möksidega nii hästi hakkama ei saa), saab ka kõik sibulatükid purustatud ning sööjatel pole aimugi, mis nende ees laual on. Kui just nad varem blogi pole lugenud…

La Hummuseria – hummus, hummus, hummus…

 

La Hummuseria asukoht

La Hummuseria asub kortermajas

Hummuse armastusest olen ma varemgi pajatanud ning meie söögilaual on seda mõnusat määret üpris tihti. Maitsev, taimne valguallikas, kuhu saab susada ohtralt kasulikke oomega-9 rasvhappeid sisaldavat oliiviõli – hummuse armastuseks põhjuseid juba jagub. Pühapäeva pärastlõunal, enne kui kolmandat korda Prado muuseumi järjekorda võtsime (iga päev on 2 viimast lahtiolekutundi tasuta sissepääs ning kokku oleme selles hiigelmuuseumis veetnud 5 tundi – ja… kõik maalid pole ikka veel vaadatud!), külastasime number kaks taimetoidukohta (Tripadvisori edetabel) La Hummuseria.

20160320_153737

Vaid pitaleib (st. sai) ja kohv-tee ei mahtunud pildile

Nimes peitub tõde: hummus on seal põhiroog. Saadaval paar erinevat versiooni ja korralik kausitäis maksab 7-8 eurot. Jah, ise teha on kindlasti soodsam, aga kokkuvõttes me hummusepalees rahamägesid ei kulutanudki. Hummuse juurde saab tellida erinevaid suupisteid ehk tapas’id. Mõnes kohas näivad need olevat ampsusuurused, aga La Hummuseria pakkus võrdlemisi korralikke. Neil maksis üks tapas’e taldrikutäis 3.60. Tellisime ühe läätsesalati ja ühe bataadivärgenduse. Lauda saabusid need koos pita leiva ja kausikesega, kus sees tšilli ja sibulaviilud. Teenindaja, kes meid esialgu soomlasteks pidas, arvas, et äkki meeldiks meile ka neid hummuse sisse kasta. Mina sõin enamik pipardest ära, krimpsutasin natuke nägu ja elasin edasi. Lõi lõõrid valla!

Läätsesalati kerge sidrunimekk muutis selle täiuslikuks ampsuks ning magus bataat oli selle kõrval väga mõnus. Muidugi kallasime selle kõik üle rohke hummusega. Olime valinud seedermänniseemnete ja mandlitega “vastupandamatu” (menüüs kirjas kui “irresistible”) hummuse ning oli tõepoolest meeldiv. Mu kohvgi hiilgas oma kreemisusega ning Sanderi ürditee (salvei ja piparmünt) oli vastupidiselt värskendav. Jookide jurude serveeriti klaaspurgis ka pruuni suhkrut, kuid seda me ei avanudki.

20160320_155157

Tühjad taldrikud ja… ürditee! Sander muidugi ka.

Tripadvisori andmetel oli see taimetoidukohtadest number kaks Madriidis. Mõelda vaid, et nii number üks kui number kaks taimekad asuvad meist lühikese jalutuskäigu kaugusel. Ja siiani pole pettuma pidanud!