Brokoli-lillkapsapirukas

20170108_101342

Eile oli üks võrdlemisi uimane päev, mil pistsin nina toast välja alles kell neli. Ilmselgelt ma sel päeval trenni ei teinud, sest nii hilja ma enam ei viitsiks, kui on töövaba päev. Nädalavahetusel ikka enne keskpäeva rajale ja rahu majas. Väsimus oli peal, nii et kasutasin oma plaanis ettenähtud puhkepäeva natuke varem ära ja lükkasin pika trenni pühapäeva. Päris lakke siiski ei vahtinud. Kolimiseks valmistudes sorteerisin taas natuke riideid ja avastasin suure rõõmuga, et veel on, mida ära anda. Ehk on veel lootust, et oma asjadega uude kodusse ka ära mahume. Samas, mõned ruutmeetrid on rohkem, peaks mahtuma! Köögis tuleb ka suur inventuur teha. Kõiki neid nõusid ja muid vidinaid pole ju vaja… Tegelikult tahan mõne asja juurde osta, aga eks nende jaoks tuleb ka ruumi teha.

Igatahes, koristusmaania ja feng shui raamatu sirvimise (käivad aktiivsed kodukujundusplaanid) kõrvalt tekkis ühtäkki mõte, et õhtul tuleb teha köögiviljapirukat. Vaiba peal võimeldes hakkas raamaturiiulist silma “Kuldne kokaraamat”. Sealt sain vaid põhjaliku muretaigna tegemisõpetuse, täidise mõtlesin ise välja. Kapis konutas üks nukker lillkapsapoolik, mis püreesupist üle jäänud, aga kokaraamat pakkus välja igasugu uhkemaid pirukaid nagu quiche Lorraine, kitsejuustu-mündikorvid, quiche suvikõrvitsaõitega (no kust sa talvel neid saad?), tarte tatin ja bastelo (Maroko pirukas). Lillkapsale ei midagi. Mõnes mõttes isegi tore, sai ajurakukesed taas tööle panna ja leiutama hakata.

Retk K-Rautasse tapeete ja värve vahtima, jalutuskäik Magistrali keskusesse, põige tööle (ettevõtjad teevad ka nädalavahetusel tööd!) harjutusvideosid nikerdama (üle hulga aja suutsime Teraapialaeka kanalisse paar tükki lisada), läbi tuisu koju ja kell oligi juba kaheksa. Piruka tegin valmis, pistsin ahju, masseerisin abikaasat, vaatasime filmi, võtsin piruka välja… ja maitsesime alles hommikul. Mõnes mõttes hea, kui pühapäevahommikul pirukas juba ootab. Ei pea midagi tegema hakkama, saab kohe süüa ja kiiremini seedimisega alustada. Sest… kui kõht juba parajalt tühi on, ootab ees pikk jooks, nii 20 km kanti.

Osised (muretaigen)

  • 3,5 dl täisteranisujahu (või odrajahu vms)
  • 0,5 tl soola
  • 125 külma magedat võid
  • 3 spl külma vett

Olen pidevalt mõelnud, et mis värk on muretaigna ja külmaga. Miks peavad kõik komponendid külmad olema ja taigen külmikus tahenema? “Kuldne kokaraamat” on piisavalt abivalmis, et see lahti seletada. Nii on tulemuseks krõbe ja õhuline tekstuur, sest gluteen vabaneb jahust aeglasemalt (huvitav, mis gluteenivaba jahu puhul juhtub, kui sama meetodit kasutada?). Võimalus on veel äädikat või sidrunimahla lisada, et gluteeni eraldumine veel aeglasem oleks. Ja tainast tuleb võimalikult vähe sonkida/töödelda, kui tahad muredamat küpsetist. Külmkapis konutades vabaneb gluteen. Natuke vastuoluline… esmalt tehakse külm taigen, et see aeglasemalt vabaneks ja siis pannakse kappi ootele, et gluteen siiski vabaneda saaks. Väike müsteerium.

Aga taigna juurde! Vahemärkuseks veel see, et talvel õuest tulles on hea taignateoga alustada, siis on käed (vähemalt minul) külmad. KÄSITSI tehes näpi jahu-sool ja või kausis sõmeraks seguks. KÖÖGIKOMBAINIGA toimetades töötle tainast sõmera segu saamiseks umbes 10 sekundit. Mul on blender, mitte kombain (kombaini lubasin hankida, kui saame suurema köögi), nii et tegin käsitsi. Järgmine samm on mõlemal juhul vee lisamine ja kiire segamine. Siinkohal võib lisada ka 1 tl sidrunimahla või siidriäädikat (ma ei teinud seda). Kui tainas valmis, läheb see vähemalt tunniks külmikusse. Samal ajal võid näiteks täidisega tegeleda. Külmikus võib see raamatu sõnul istuda kuni kaks päeva, nii et kui külalised on tulemas, võid taigna mõned päevad varem valmis teha.

Täidis

  • veerand suurest lillkapsapeast
  • pool brokolipead
  • pool kollast paprikat
  • 1 keskmine sibul
  • 3 muna
  • 2 dl kreemjat kookospiima (Santa Maria Extra Smooth)
  • soola
  • pitsaürte/vahemeremaade ürte
  • rosmariini
  • 9 õhukest juustuviilu

Rebi lillkapsast ja brokolist väiksed õisikud, haki varred, kui neid on. Haki paprika ja sibul, sega lillkapsa-brokoliga. Maitsesta soola, pitsaürtide ja rosmariiniga. Kogused on maitse järgi.

Klopi munad lahti, sega kookospiimaga, lisa natuke soola. Soolaga ei tasu üle pingutada, sest seda on köögiviljade peal ka, aga ei saa ka päris koonerdada, sest muidu on tulemuseks maitsetu toit.

Ahi 200 kraadi peale! Seejärel pane pirukas kokku. Vooderda lahtikäiv ümmargune koogivorm (mul hetkel pirukavormi polnud, see läks kunagi katki) küpsetuspaberiga (panin selle ainult põhja, ei jäänud väga kinni). Ma ei viitsinud rullimisega end vaevata, surusin taigna vormi põhja ja natuke külgedele ka. Siis pane taignale 3 juustuviilu (võid kasutada väherasvasemat sorti, et küllastunud rasvu vähem oleks).

20170107_204409

Aseta peale pool köögiviljadest, kalla peale pool muna-kookospiima segust. Pane vahele kaks juustuviilu, seejärel uuesti köögiviljad ja muna-kookospiim.

20170107_204658

Kõige peale aseta 4 juustuviilu. Pirukas ahju ja mine tee vahepeal muid asju (nt mudi abikaasat). Algul panin puupliidi ahju, aga see ei toiminud väga hästi, hiljem kolis tavaahju. Seepärast läks üle tunni, aga muidu peaks umbes tunniga hakkama saama. Kui juust on pealt kuldne ja pirukas tundub tahe, ongi valmis. Kuna kell oli üle kümne ja kõhud täis, jätsime selle jahtuma ja hommikut ootama. Jahtununa hoiab pirukas kindlasti paremini kuju ka.

Ja lõpptulemus siin!

20170108_102951_001

Advertisements

Kartuli-räimevorm

IMG_7332

Vabariigi aastapäeva eel liigub peas ikka igasugu suurejoonelisi ideid, mida pidupäeval rakendada… Aga… Sel aastal olid need mõtted kuidagi hüplikud ning nädalamenüügi koostamine kulges üle eestimaise kiilasjää. Ehk asi selles, et ei suutnud täpselt oma 24. plaane paika panna (mis trenn ja kas hallis jne jne) ja selleski, et Sander suundus päevaks Tartusse koolitusele ning üksi olles kipun ma eriti laisk kokkaja olema. Samas töötan ma neil päevadel hiliste öötundideni, kui peaks parajasti arvutitagust tööd olema. Igatahes, kui telekas hakkas kätte jõudma pingviinide paraadi kellaaeg, vaatasin ma nõutult menüüsse uhkelt maalitud sõna “kiluvõileivatort, individuaalsed miniportsjonid”. Ja siis vaatasin seda leivatainast, mis alles kerkis, sest eelmisel õhtul vajusin teleka ees magama (no eks sel päeval oli koormustest ja pikk koolipäev ka olnud) ega teinud leiba õigel ajal valmis. Nii, võileivatort ilma leivata, hmm. Külmikus ootasid ka räimefileed, Sanderi isu ajel ostetud kartulid ning neist saidki vormiroa staarid. Juurde veel nipet-näpet ja üllatusena maitseks vahemereürte, mida ammu igatsenud olin ning nii valmiski hoopis midagi muud… Leib sai valmis hiljem, kui vormi olemasolust andsid tunnostust tühjad taldrikud…

Osised
4 kartulit
200 g räimefileed
Peotäis kirsstomateid
1 punane sibul
1 küüslauguküüs
Võid
1 muna
Soola, pipart, ürte

Tükelda kartulid õhukesteks viiludeks. Kui räimefileed on suured, lõika need väiksemaks. Lõika kirsstomatid pooleks või neljaks. Haki sibul ja küüslauk. Lao pooled kartulid vormi põhja, peale pooled räimefileed, tomateid-sibulat-küüslauku, maitseaineid ja võikillukesi. Laota peale teine kiht. Klopi muna lahti ja kalla kogu kupatuse peale. Soovi korral võid mitu muna ka panna. 180 kraadi juurde pooleks tunniks või kuni kartulite pehmenemiseni ahju.

Kuressaare number 2 – La Perla

Esimesel Kuressaare õhtul TripAdvisoris esikohta hoidev Retro, teisel pärastlõunal vastavalt teisel kohal trooniv La Perla, mis asub, üllatus-üllatus, esimese kõrvalmajas. Kolmanda koha omanikku, Saaremaa Veskit külastasime oktoobris elujooksjatega. Nagu nimigi viitab, on La Perla kujul tegu itaalia restoraniga. Lugesin enne netis menüü korralikult läbi, et uurida, kas neil on midagi sellist, kus ei ole nisu (st. mis pole pitsa ega pasta) ega liha, et mulle ka midagi süüa jääks. Oli.

Elu-olu

Nagu ka piltidelt näha, on enamik laudasid tühjad, kuid peaaegu kõigil oli silt “reserveeritud”. Huvitav, millal siis need müstilised külastajad kohale hõljuvad? Meil oli taaskord valida kahe väikse laua vahel (nagu Retros), mis kohati käiguteedele ette jäävad. Istutasime end siis baarileti lähedusse. Ideaalis olen ma tavaliselt kuskil nurgas või akna all ehk seal, kus rahumeeli toitu pildistada saab. Teenindus oli samas viisakas ja sõbralik, küsiti ka kohusetundlikult üle, kas tahame oma lattesid kohe või hiljem. Mis viib meid järgmise punktini…

Eelmaiused

20160220_151755On kujunemas traditsiooniks, et eelroaks maiustan kohvijoogiga. Jookide nimekirjast köitis pilku ka kuum siider vürtsidega, kuid sel nädalal oli meil taas füsiokogunemine, mil sai õunasiidriga nagunii maiustatud. La Perlas siis caffe latte. Vaatasin lõpuks uuesti üle, kuidas see cappuccino‘st eristub. Caffe latte – 25% espressot, 75% vahustatud piima, cappuccino – 33% espressot, 33% kuuma piima, 33% vahustatud piima. Latte on magusam, sest kuuma auruga vahustades muutub piima konsistents ja selles on vahustatud piima rohkem kui cappuccino-s. Eeldus, et itaalia kohas osatakse kohvijooke valmistada, pidas paika. Ma ei oska küll vahu kvaliteeti kirjeldada, võibolla polnud päris see, kuid maitse oli mõnus. Suhkrut pole kunagi tarvis lisada. Neid kahte kaneeliküpsist piidlesin hirmuga, kuid sõin siiski ära. Äkki nii väiksest nisukogusest jama ei teki.

20160220_152031Ka leivakorviga sai pearooga oodates maiustada. Kuna suuremast einest ehk hommikusöögist oli möödas üle 6 tunni (vahepeal pikk jooks, ujumine/saun, ühe kullaauk-kaltsuka külastus) ja vahepaladeks olid õunad ja juustupulgad, oli kõhtki parajalt tühi. Sai oli küll soe ja pehme, kuid piirdusin borodino leivaga (kus oli vist ka nisu, aga ehk vähem). Leivakorvi juurde toodi ka või, aga just see või tekitas minus enim küsimusi… Tegu oli väikestes pakkides võiga. Ses mõttes restoranile hea, et avamata pakki saab taaskasutada ning tühja pakki ei pea pesema, vaid saab ära visata. Aga… kas väikestes pakikestes pole kokkuvõttes rohkem pakkematerjali kui ühes suures võipakis (ökoloogiline jalajälg; kas võikausi/aluse pesemine kulutaks enam ressursse?) ja kas selline asi on ühele endast lugupidavale restoranile kohane? Retros oli või kaunikujuline ning eraldi valges kausikeses.

Põhivärk

Tutvusin menüüga internetis juba eelmisel õhtul ning astusin uksest sisse kindla sooviga mekkida beebiforelli. Veebruarikuises menüüs aga just seda polnudki. Nojah, kui kirjelduses on juba “suvises marinaadis”, siis ongi see vist suveroog. Selle asemel tellisin mereannisalati ja lootsin salamisi, et mereande on seal rohkem kui vaid paar salatilehe alla peidetud tibatillukest krevetti. Jess! Krevetid, tiigerkrevetid, kalmaar, neli rannakarpi… – sinna juurde mõnus salat (oliiviõli aga vist väga ei tundnud seal). Tegu oli meeldiva roaga. Pigistasin veel sidrunit peale ja nautisin värskust. Sander tellis lambalihaga lasanje, mida ka ühe ampsu proovisin. Rikkalik ja rammus roog, kus palju nii valku, rasva kui süsivesikuid. Tekitas õhtuks värske toidu isu (seda leevendasimegi hiljem õunte, viinamarjade ja kirsstomatitega). Kokkuvõttes: olime rahul!

 

Meepiparkoogid

Esimene piparkoogitaigna katsetus oli sel aastal steviaga. Üks väike uss kuskil kuklas küsis küsimuse, et kas see tainas püsib koos, kui kleepuv suhkrusiirup on välja jäetud. Tükk aega juurdlesin, mis selle siirupi roll taignas on ja kas see suhkur peab tõesti siirupi kujul olema või piisab magustamiseks ka valgest steviapulbrist. Kui Sander esimest taignalaari lahti rullida üritas, lagunes see koost. Jah, kleepuv siirup on oluline. Tainas läks kappi oma aega ootama. Sellest saab kunagi mingi koogi põhi. Loodetavasti veel sel aastal, sest piparkoogimaitselist tainast ei tasu lihavõteteni hoida. Läheb halvaks ka veel. Õnneks on suhkrul mitmeid eri vorme ja nii saab tavalise valge asemel taignasse mõnusamaid variante valida. Pruunid suhkrud ongi karamellisemad (aga mitte fariinisuhkur, see on tegelikult ka rafineeritud ja siis melassiga värvitud)ning sobivad taignasse imehästi. Minu järgmine katsetus tuli aga meega, kus on ka glükoosist aeglasemalt imenduvat fruktoosi. Ainus aga siinjuures oli vaid see, mis meega kuumutades juhtub, aga selle mõtte peletasin seekord eemale. Teema vajab uurimist!

Kasutan Kaarli talukaubast tellitud eestimaiseid jahusid, mis on ka mitmetes poodides saadaval. Kaerajahu on madala glükeemilise koormusega ning hoiab veresuhkru stabiilsena, kuid lisasin ka speltajahu. Mettki kasutan vaid nii palju, et tainas enam-vähem koos püsiks ja magususe tagamiseks lisan natuke looduslikku suhkruasendajata steviat. Meega kombineerituna ei tule stevia tugev maitse ka liialt esile. Tavapärasest on ka üks muna rohkem, et tainas paremini koos püsiks.

Osised

  • 3 suurt supilusikatäit mett
  • 2-3 spl piparkoogimaitseainet või isetehtud segu kaneelist, kardemonist, nelgist, vürtspiprast, ingverist ja soovi korral pomerantsist
  • 250 g võid
  • 3 muna
  • 5 dl kaera täisterajahu (Kaarli)
  • speltanisu täisterajahu (Kaarli)

Kuumuta potis mesi koos maitseainetega (ma kasutasin tegelikult 1 spl piparkoogimaitseainet ja teine spl oli kaneel ja jahvatatud ingver; kaneeli võib alati veelgi rohkem muidugi panna; samas lisasin hiljem maitseainet veel juurdegi, sest mulle meeldib vürtsikas, aga doseeri oma maitse järgi!), kuni segu hakkab mullitama. Mett ei tasu üle kuumutada! Keera kuumus maha ja lisa segule või. Lase võil sulada ja sega korralikult. Kui segu on pisut jahtunud, klopi ükshaaval juurde munad. Lisa jahud, sega veelkord hästi korralikult. Maitse. Vajadusel lisa veel maitseaineid või magususe lisamiseks noaotsaga steviat. Steviaga ole ettevaatlik, sest sellel on üpris vänge maitse! Valmis tainas näeb välja ilus läikiv ja mul tui kausi küljest kenasti lahti.

Seejärel tainas toidukilesse ja külmkappi vähemalt ööpäevaks maitsestuma. Külmas tahkub ka või ja tainas muutub kõvaks. Kui hakkad küpsetama, lase enne natuke toasoojas seista, et tainas muutuks rullitavaks. Siis ahi 180 kraadi peale, tainas õhukeseks, piparkoogid plaadile ja 8-10 minutiks ahju. Jälgi mängu ning ära neid ära kõrveta!

Pilte seekord ei ole, sest tainas pole väga fotogeeniline. Hiljem õnnestub ehk valmis piparkookidest pilti teha.

 

 

Piparkoogimaitseline Napoleoni kook

Alternatiivne jahu. Alternatiivne magustaja. Alternatiivne maitse. See on minu Napoleon. Seda nn. päris-Napoleoni teeks ma vast ainult siis, kui parima pagari võistlusele ära eksiksin, aga siis samuti vastumeelselt. Ühel pimedal ja vihmasel sügisõhtul sõin pärast mõningast suhkrupausi tüki vana head Napoleoni. Mulle meeldib selle koogi mahlasus ja need mõnusad kihid, aga see oli tõepoolest liiga magus. Ja siis tuligi mõte oma versioon teha. Tegelikult annab selle kihilise koogiga igatpidi mängida: suvel näiteks maasikatega versioon koos värskendava piparmündiga… ja nii edasi ja nii edasi. Kuna aga praegu on jõulud tulekul, siis isutab juba iseenesest vürtsika ja eriti piparkookide järele. Ma ei osta enam poest piparkooke, aga piparkoogimaitseainega saab ise kodus imesid teha. Ning muidugi kuuluvad kogu selle kupatuse juurde ka marjad: jõululikud jõhvikad ja maitsvad mustsõstrad. Sügavkülm on siinkohal hea varustaja!

Taigna retsepti võtsin “Vanaemade kokaraamatust” (seal oli nimeks “Vale-napooleonikook, jah, kahe oo-ga), kreemi puhul inspireeris Nami-Nami. Tegelikult muutsin mõlemat retsepti ikka päris palju.

Osised

Tainas:

  • 200 g võid
  • 5 dl täistera speltajahu
  • 1 muna
  • natuke soola

Kreem:

  • 5 dl kookospiima
  • 3 muna
  • steviat või mett
  • piparkoogimaitseainet
  • 1,5 spl speltajahu

Vahele veel: peotäis jõhvikaid ja 2 peotäit mustsõstraid.

Taigna puhul üritasin esmalt olla iseseisev ja tegin üldse kolmanda versiooni, mida üheski raamatus polnud. Hakkisin või väiksemateks tükkideks, nagu soovitatud, mätsisin jahuga muredaks taignaks (elutoas alljärgnev vaatepilt: telekast “Downton Abbey”kordus, mina diivanil, taignakauss süles, tainast näppimas) ning arvasin, et nüüd ongi valmis. Ah, mis mõttes lisada natuke vett? Läheb liiga märjaks see taigen ega saa rullida. Või see muna? No seisab koos küll… Tainas neljaks osaks ja ringikesteks rullima. Rullisin ühe põhja korraga, panin ahju ja rullisin samal ajal teisel küpsetuspaberi lehel järgmise.

Kui 2 esimest põhja 220-kraadises ahjus 8 minutiga (umbes) ära said küpsetatud, sain katastroofist aru. Päris hea sõna peale see jahu ja või koos ei püsi. Ma korra jõudsin isegi enne mõelda, et kas ongi võimalik, et võiks koos püsida, aga nojah… Igatahes, lisasin ülejäänud taignale 1 muna ja see tegi imet. Põhjad ei lagunenud enam ära! Oleks kohe alguses muna pannud, oleks saanud 4 kaunist põhja ja täpselt sellise kihilise koogi, nagu kavas oli.

Kreemitegu. Tunnistan, et kartsin keedukreemi, olles vägagi veendunud, et see läheb nässu ja tükki ja untsu ja kes teab mida veel. Ja siis kahtlesin, kas kookospiim käitub samamoodi nagu tavapiim. Hiljem taipasin, et põhitrikk on siin muna, mis kuumutades kreemi paksemaks muudab.

Kõigepealt lasin 2,5 dl ehk pool kookospiimast kergelt keema. Arvan, et piisaks ka 4 dl kookospiimast ehk ühest purgist, sest mul jäi viimaks kreemi üle. Ostsin Selverist selle mõnusa liitrise kookospiima paki, aga kui ostad näiteks 1 purgi (400 ml), siis piisab sellestki. Kloppisin lahti munad ja segasin ülejäänud, külma kookospiimaga. Sinna segasin ka jahu. Lisasin külma segu kuumale, alandasin kuumust ja lasin tal podiseda, ise pidevalt segades ja hirmul, et äkki läheb tükki ja tuleb munapuder… Vahepeal lisasin noaotsaga steviat ja maitsesin tihti. Steviaga tuleb alati ettevaatlik olla, sest liiga suur kogus muudab toidu lihtsalt rõvedaks. Stevia on suhkrust sadu kordi magusam, sestap ei tohi üle doseerida. Piparkoogimaitseainet läks viimaks kokku vist terve supilusikatäis. Lisasin ja maitsesin, kuni rahul olin. Kokkuvõttes väga magus kreem ei tulnudki. Kui kreem paksenenud oli, lasin enne koogi kokkupanemist sel veel jahtuda.

Lõpuks tuli siis 2 terve ja 2 rabeda põhjaga midagi välja mõelda. Võibolla oli nii isegi parem. Improviseerisin. Kuna kook sai tehtud kaasavõtmiseks, siis olekski taldrikul või muul alusel seda raske transportida. Nii sündis piklikku klaasvormi midagi Napoleoni koogi vormi laadset. Või siis hiiglaslik tassikook. Puru põhja, kreem vahele, puru peale, jälle kreem, tükkideks murtud põhjad, kreem, vahepeal ka kiht püreestatud marju, põhjatükid, kreem… kõige peale jälle puru ja mõned mustsõstrad. Ööseks külmkappi läbi imbuma.

Tatra-kohupiimapannkoogid

Pühapäeval nädalamenüüd koostades lisasin üheks hommikusöögiks tatrapannkoogid, kuna Taimetoidupäevalt ostetud tatrajahu pakk ootas oma etteastet. Nädala jooksul lisanduvad pannkookidele ka küpsised või kook, aga esimesena esinesid siiski pannukad. Eile silkasin veel korra Nõmme turult läbi, et korralikke talumune osta. Pannkoogid ilma munata niisama koos ei püsi. Ja hommikul juhtus muidugi see, mis sageli juhtub ehk tegin külmikuukse lahti ja hakkasin looma. Tatrapannkookide retsepti mul ei olnud ning leiutasin käigupealt. Tulemus oli suussulav!

  • 3 muna
  • 200 g ricotta kohupiima
  • 50 g taluvõid
  • 1 dl tatrajahu
  • magustajat: palmisuhkur vms.
  • rosinaid
  • chia seemneid
  • soola

Pane või sulama ja klopi samal ajal munad lahti. Lisa kohupiim ja sega korralikult läbi. Lisa ka tatrajahu, rosinad, chia seemned ja natuke jahtunud või (tulikuuma ei tasu taignasse kallata). Kui tainas tundub liiga vedel, lisa veel tatrajahu. See peaks olema hapukoorele sarnase konsistentsiga. Maitsesta natukese soola ja lemmikmagustajaga. Täna kasutasin natuke steviat ja natuke palmisuhkrut. Sega taigen hoolikalt läbi ja küpseta seejärel mõnusad pannkoogid. Serveeri näiteks marjadega. Võtsin külmikust mustsõstraid ja mustikaid ja lasin neil natuke sulada. Mõnus!

Ringiga tagasi peedi juurde ehk järjekordne šokolaadikook

IMG_5613

Peedist ei saa ma üle ega ümber, aga miks peakski, kui üks juurikas on niivõrd hõrk ja aastaringselt lihtsalt kättesaadav ja lisaks sobib nii soolastesse kui magusatesse roogadesse? Sestap ehitasingi oma sünnipäevatoidud seekord peedi ümber. Nädal enne Barcelona maratoni on peediga liialdamine veel eriti hea mitte, kuna selles sisalduvad nitraadid vähendavad lihaste hapnikunõudlust ning sama hapnikuhulgaga jaksab keha rohkem ära teha. Täna on aukohal klassikaline punapeet, kuigi pean plaani ka kollase või muude erisuguste peetide jahtimiseks. Ehk siis ühel hetkel tuleb minna Nõmme turule või kiigata talutoiduga kaubitsejate poole nagu Tagurpidi Lavka või Otse Tootjalt Tarbijale.

Peediga šokolaadikooki olen teinud varemgi ja hea põhjusega: see on maitsev! Peet annab mõnusa magususe ja mahlakuse. Kes viitsiks kuiva kooki järada? Mina igatahes mitte. Magusus tähendab ka, et muid magustajaid on vähem juurde vaja. Suhkur (demerara) sai nüüd kodus otsa ja uut pole plaanis osta. Jätkan steviaga katsetamist. Tasapisi hakkab kusjuures ära harjuma. See on ülihea uudis. Stevia on naturaalne suhkruasendaja, mis aitab vältida näkku punnide teket ega sisalda ka kaloreid. Mõtlesin mõnda aega, kas kook peaks olema ka gluteenivaba, aga sellise retsepti olen korra juba kirjutanud, nii et sedapuhku lähen odrajahu teed. Oder troonib tänases õhtus samuti, sest lauale leiavad tee nii odrakruubid (ahjujuurikate kõrvale, milles aukoht on taas peedil) kui ka odrakarask. Odra- ja peedipidu, miks ka mitte!

Osised

6 väikest peeti
4 muna
125 g võid
4 dl odrajahu
1 spl steviat
5 spl kakaopulbrit
peotäis mooniseemneid

Keeda peedid pehmeks. Eemalda koledamad kohad noaga. Ma lõikasin ära selle jämeda otsa, koorima ei hakanudki, sest enne keetmist sai neid korralikult pestud ka. Püreesta peedid saumiksriga ühtlaseks massiks. Sulata vesivannil või pliidil madalal kuumusel või, kalla peedimassi hulka. Lisa munad, stevia ja kakaopulber, mooniseemned, sega hoolikalt. Steviaga tasub alati ettevaatlik olla, nii et lisa algul pigem vähem ja maitse, kas on veel normaalne. Liiga palju steviat on jõle tugeva maitsega. Jaga taigen pooleks ja kalla kahele küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Samal ajal, kui need ahjus 180 kraadi juures küpsevad, valmista kihtide vahele minev kreem.

Kreem
Rikalik peotäis (külmutatud) mustsõstraid
250 g maitsestamata (Otto ricotta) kohupiimakreemi
2 dl vahukoort
3 spl mett

Kreemi valmistamine on mõnusalt lihtne: vahusta vahukoor vedela meega (seda võid vajadusel soojaveevannis vedeldada) ning lisa vahustamise lõpuosas kohupiimakreem ja mustsõstrad. Ongi mõnus, kergelt lillakas kreem valmis. Kohupiimakreem lisab vahukoorele pisut massi ja teeb kreemi kergemaks. Kui koogipõhjad on valmis (25 minutit umbes läks) ja pisut jahtunud, lõika need pooleks, et oleks kokku 4 latakat. Siis pane kook kokku: kreem iga kihi vahele ja lõpuks peale ka. Kaunista granaatõunaseemnetega ning lase seejärel mõned tunnid külmkapis maitsestuda ja kreemil sisse imbuda.